-
Kui Västriku portreteeritav nn missi-issi esindab edevat ja tükati vulgaarset linnavurle tüpaaži, siis Kristjan Svirgsden pakub filmis „Tõsise näoga mees” vaatajale külapastoraali ühes sissevaatega Lääne-Virumaa tänapäeva maaelu esindaja Jüri Jürna markantsesse mõttemaailma. Kes on vähegi Kirsi ja Jürna tegemistega kursis, see saab öelda, et nad ei ole just kõige hallimad kujud meie väikeriigis. Kuigi inimestena pigem vastandlikud, pole nad tegelikus elus nurgas ninanokkijad, vaid täiel rinnal…
-
„Räpikunsti” autor Ice T võtab nööbist kinni paljudel oma kolleegidel ja palub neil rääkida, kuidas nad tekste teevad, kuidas nad alustasid, kas neil on vaja tekstide loomiseks end kuidagi vastavasse meeleollu viia, mis on räpp, kuidas see sünnib. Kohe filmi alguses lubab ta, et ei näita filmis blingi ja pinnapealsust, ning ta peab oma sõna. Film on kultuurist tiine, kui nii võib öelda, seda kõlbaks vabalt…
-
Pean tunnistama, et läksin eellinastusele üsnagi suure eelarvamuse ja skepsisega. Halb eesti film pole mitte niivõrd aeglane (aeglane temporütm, selle kandmine filmi algusest kuni lõpuni on pigem läbi aegade olnud eesti filmikunsti voorus), halb eesti film venib. Pausid dialoogis on kriipsu võrra liiga pikad, need ei kanna enam midagi – kui üldse on midagi kanda. Kaader pole mitte lakooniline, vaid steriilne. Jällegi, lakoonilisust on alati olnud…
-
Mitme sinu doki kangelased on inimesed, kellest on palju juttu olnud, neid on filmitud, saateid tehtud, palju avalikkuse ette toodud: Eino Baskin, Vladimir Sapožnin, Evald Okas. Miks just nemad? Dokumentalistid on ju üldiselt rohkem maiad millegi seninägematu, ootamatu, haruldase, ennefilmimatu peale?
Baskinist on üks film tehtud. Ma vaatasin temast võetud materjalid kõik üle ja eks ta olegi enam-vähem kõik ära rääkinud. Küll erinevate variatsioonidega, vene ajal ühtmoodi…
-
Filmidega „Lastega on kõik korras” („The Kids Are All Right”, 2010) ja „Alice imedemaal” („Alice in Wonderland”, 2010) suurema tuntuse pälvinud Wasikowska toob kütkestavalt välja Jane Eyre’i keerulise natuuri: range enesevalitsuse taga peitub intensiivselt pulbitsev ja tugev naine. Mitmekülgsete ja keeruliste kirjanduskangelaste kehastamine paistab olevat Wasikowskale meelepärane, sest peagi alustab ta tööd Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary” põhineva Sophie Barthes’i adaptsiooniga.
Vastaka härra Rochesteri usutavaks mängimine on…
-
„Venelased välismaal”
7. – 14. novembrini peetakse Moskvas Aleksandr Solženitsõni nimelises kultuurikeskuses (Dom Russkoje Zarubežja) kuuendat korda rahvusvaheline filmifestival „Venelased välismaal” („Russkoje Zarubežja”). Programmis on alati olnud kinofilme igast ilmakaarest ning ka omamaiseid linateoseid aegade jooksul võõrsile kolinud emigrantide saatusest. Tänavune festival on pühendatud Andrei Tarkovski mälestusele: ta oleks 4. aprillil saanud 80aastaseks. VI filmifestivalil linastub viis mängufilmi ja 17 dokumentaalfilmi Suurbritanniast, Tšehhist, Bulgaariast, Eestist, Kreekast, Hiinast…
-
Mahe vastandus
Anne liigub klassikaliselt ühest väljapääsmatust olukorrast teise. Üksindus, masendus ja laste külm ükskõiksus Eesti väikelinnas ajab naise täitma oma noorpõlve unistust ja sõitma Pariisi, kui ootamatu võimalus sülle langeb. Väljapääsmatust olukorrast väljudes võib sattuda uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda. Nii juhtubki. Eestis ei mõnitanud Annet keegi, Pariisis teeb seda rahvuskaaslane, vanaproua Frida (Jeanne Moreau). Eesti ja Pariis on välistelt oludelt suur vastandus, kuid Raag on…
-
2
Filmiajaloolasena on mindki intrigeerinud nõukogudeaegsete rangelt determineeritud ja ainumõeldavate ajalookontseptsioonide järel tekkinud huvi alternatiivsete, teostumata jäänud ajalookäikude vastu, mis nii kardinaalselt erinevad sellest ainsast, tegelikkuses teostunust. Vabadus fantaseerida, irriteerida ka teistsuguste ajalookäikude võimalikkusega. Mis saanuks siis, kui . . . .? Mida teistsugusem, mida erinevam tegelikkuses aset leidnust, seda põnevam.
Ent tegu polegi tühipalja fantaasiamänguga (oleks tädil rattad all . . . .). Ajaloo teostumise-mitteteostumise paradokse ja nii ajaloo metodoloogia küsimusi on puudutanud…
-
Sauterist kui lavaka lõpetanud persoonist võiks eeldada, et ta kasutab ka dokfilmis oma näitlejavõimeid. Tegelikult mõjub ta aga hoopis oma pretensioonituse ja staatilisusega ning on näitlemisele kehtestanud täieliku nulltolerantsi. Näeme väga minimalistlikku, isegi alandlikku inimest. „Ma tahan ikka midagi öelda,” väidab Vainokivi. „Mida?” küsib Sauter arusaamatult vastu. „Ma olen igasuguseid asju mõelnud. Seinast seina,” tõdeb kirjanik. Jättes mulje, et enam ei mõtle – või kui, siis…
-
Ühiskonna suurema kihistumisega on kirjanikud ühes kunstnike, luuletajate ja filmimeestega paigutunud majanduslikku alamkihti, nad teenivad ajalehtede kommentaarilehekülgedel pööbli halvakspanu seoses, teadagi, missuguse sõnaga. Ja kuigi esmapilgul paistab Vainokivi viimane film õnnestavat palgatööd tegevale inimesele viletsuse apoteoosina, on loomerahva elu väärikus õilistatud ja eristatud võimalusega luua märke ehk kunstiteoseid, mis jäävad maha nende tegevusest. Nende argipäev tõstetakse teostesse ning sellest saab osa ühiskogemusest ja ajaloost. Kirjaniku (ja…
