-
Kaunid kaadrid Madridist, Sevillast ning spageti-vesternidest tuttavatest Hispaania mägi- ja kõrbealadest jõuavad vaatajani läbi meisteroperaator Christopher Doyle’i kaamera (vaatajale tuntud kui Wong Kar-wai filmide ülesvõtja). Nimetut meest abistavad tema teel mõned kunstnikud, muusikud ja boheemlased. Ja see on võib-olla kõik, mida saab selle filmi kohta öelda ja teada enne, kui te seda näinud pole. Sest peaosalise missiooni eesmärk selgub filmi vältel õrnalt ja vihjamisi, alles kõige…
-
Nicolas Winding Refeni „Bronson”
Tõsielulistel sündmustel baseerub ka kultusfilmitriloogiaga „Pusher” tuntuks saanud taanlase Nicolas Winding Refni mullune kõmulavastus „Bronson”, mida on reklaamitud kui XXI sajandi „Kellavärgiga apelsini”. Kõrvutamine Stanley Kubricku 1971. aasta meistriteosega on ilmne liialdus. Uimastiäri telgitaguste kujutamise asemel on vaatluse all kurikuulus britiuelsi kriminaal Mickey ehk Michael Peterson, endine rusikavõitleja ja pisivaras, kes kupatati 1974. aastal relvastatud postkontoriröövi eest rootsi kardinate taha (paar aastat noorema…
-
PÖFF on aastaid toonud vaataja ette suure osa Venemaa filmikunsti viimaste aastakäikude paremikust. Kui olete neid vaadanud, siis olete ehk isegi tähele pannud, et enamik neist on dateeritud mingi üheksakümnendate aastate või nõukogude ajaga. Putinlik Venemaa ilmub ekraanidele kangelasfilmides, kus vaprad eriväelased, kriminalistid, FSB -lased pahadega võitlevad ja muidugi võidavad. Eks venelastel (ja kõigil, kes nõukogude ajast tulnud) ole suur kogemus ridade vahelt lugemises. Seega, milleks …
-
Kira Muratova „Leierkastiviis”
Legendaarse ukraina režissööri Kira Muratova „Leierkastiviis” on film tugeva järelmõjuga. See on tänapäevane jõulumuinasjutt, mis lõpeb kurvalt. Lastekodust põgenenud väikesed lapsed Aljona ja Nikita seiklevad koos jõuluaegses Ukraina suurlinnas, mõlemad loodavad leida oma isa. Aljona ja Nikita on lahutamatud, nad on teineteisele toeks, nende ettekujutus maailmast ja oma tulevikust on kõigest hoolimata lootusrikas. Maailm nende ümber on aga ükskõikne, küüniline ja automatistlik ning see hoiak…
-
Kõlab kuidagi kuivalt? Aga fakt see on. Fakt, mida ei maksa rahva mälust maha tõmmata. Meie ei kaeva küll kuigi palju ajaloos, suurem tähelepanu on EÜSi Tartus taastärkamisel 1980. aastate lõpus, ja küsime pigem, mis ülesannet lahendab seesugune ajalooline elukas tänases Eesti ühiskonnas, ja ülikoolis. Jumala tõsisena ja kipras laubaga ei ole siiski tahetud asja vaadata, filmi teksti on kirjutanud tubli värvikandja, EÜSi vilistlane Andrus Kivirähk.…
-
Dokumentaalfilmi avastamine
Seejuures peab ütlema, et igal suvel, kui toimuvad sisseastumiskatsed meediaõppesse ja õppejõud kohtuvad tudengikandidaatidega, olen märganud, et paljud noored tegelikult ei teagi eriti, mis on dokumentaalfilm. Üldiselt on nad neid filme oma elu jooksul vähe näinud. See ei puuduta sugugi ainult Eestist pärit noori, sama tendents ilmneb ka lätlaste, leedulaste ja soomlaste puhul. Küll peetakse dokumentaalfilmideks telesaateid ja -reportaaže, reality show’sid, selles nähakse ka mingit…
-
Tegelikkusse tungimine
Kui Andres Sööt alustas 1954. aastal operaatori assistendina, valitses tõsimeelne kroonukroonika. Kõik teadsid, mida teha, kuidas teha, mida tohib, mida mitte, mida näidata, mida mitte. Stambid olid sisse töötatud. Elukaugus polnud taunitav, otse kohustuslik, aga oma aja märkidena leiame tollaseidki kaadreid praegustest filmidest. Tänaste tegijate põlvkond astus oma kohale vabade käte ja kõike purustava pauguga ning sellest tõusis tulu. Minule oli kõige mõjusam Kullar Viimse…
-
Mälu
Eesti dokfilm liigub edasi, aga ettevaatlikult – selg ees. Pool (!) kõigist filmidest ei saa üle ega ümber mäletamise teemast. Olgu siis tegu otseselt ajalooga („Sinimäed”, „Vabatahtlikud”, „Laulev revolutsioon”, „Disko ja tuumasõda”, „Õed Soome lahe kaldalt”, õige pea linastuv „Palusalu”), vana väärika inimese portreega („Debora Vaarandi aeg”, „Ants Eskola – olla või mitte olla”, „Ajameistrid”, „Lotmani maailm”, „Laulutaadi hümnid”) või mõne meie kaasaja nähtusega, mida…
-
Ka täna veel leidub liik vapraid idealiste, kes animafilmi südameasjaks võtnud. Nukufilmi esileedide Jelena Girlini ja Mari-Liis Bassovskaja (koondnimega GirlinBassovskaja ehk eesti oma õed Quayd) kolmas ühine autorifilm „Oranus” on põhiliselt inspireeritud vene kaasaegse kirjaniku Viktor Pelevini postmodernistlikest tänapäeva- ja tulevikuvisioonidest, mis ei jäta oma julge kultuurikriitikaga sugugi ükskõikseks. „Oranus” on autoritele kaua oodatud kaunikene, sest stsenaarium oli valmis juba 2004. aastal. Varieeruvas visuaalses ruumis teostatud…
-
Propagandafilmid ei olnud mõeldud ekspordiks, vaid nende eesmärk oli võita just nõukogude inimeste meel ja süda. Ikka ja jälle peab mainima tänaseks palju kuulsust kogunud ja rohkelt tsiteeritud Lenini ütlust: „Kuni rahvas on kirjaoskamatu, on kõikidest kunstidest kõige olulisemad filmikunst ja tsirkus”. Julged ja väljakutsuvalt salvavad filmid kirjeldavad hästi sotsialistlikke visioone ja nõukogude juhtide meelsust XX sajandil. Need filmid on toonilt kas Ameerika-vastased, antifašistlikud või antikapitalistlikud.…
