-
Tõeliselt objektiivne ongi vastuolu. Kimbatus, kus inimene püüab ületada subjektiivse ja objektiivse vastandust, mis aga iseenesest on võimatu. Alleni filmides vaagitakse toodud küsimusi, tihti korratakse mõnd tõdemust (tihti näiteks seda, et küsimus on olulisem kui vastus), lõpuks on aga tema filmides ikka olemas mingi kokkuvõte. Alleni filmides ei tähenda kokkuvõte enamjaolt sisulist lahendust, mingi järelduseni aga jõutakse ikka. Tihti on tegu lihtsalt asjade seisu konstateeringuga.
Oma viimases filmis…
-
Kuidas intervjueerida valetajat?
Kaitseministeeriumi Sakala tänava hoone seda tiiba, kus Simm üle kümne aasta saladokumentidega toimetas, nimetati ametnike seas naljatamisi Fort Simm’iks. Seda seetõttu, et vastavalt ministeeriumi julgeolekuosakonna volituste laienemisele pelgalt ministeeriumi saladuste hoidjast riigi julgeoleku volitatud esindajaks, kelle meelevalda langes suur osa Eesti ja välismaailma salastatud infovahetusest, laienesid ka osakonna ruumid, lisandusid uued ja tõhusamad turvasüsteemid ning karmistusid turvaprotseduurid. Simm rajab isiklikku julgeolekuasutust – tavatseti…
-
Mäletame hästi „Viimset reliikviat“, mis eesti filmi levirekordina on publikut toonud juba 50 (!) riigis: romantiline seiklusfilm, vaatemõnu lisavad tänapäevased vihjed. Aegajalt saadavad tegevust laulud, mis nagu vaatlevad toimuvat eemalt, kommenteerivad ja lisavad sügavust. Saame filmi, milles tõsimeelne ja lapselik vaataja näeb ürgromantilist muinasjuttu, haritud vaatajale pakutakse tõsimeelsusest eemaldumiseks irooniaprismat. G. Kromanov leidis võimaluse teha vaatemäng mitmekihiliseks, ja kui soovite, pöörata žanr pahupidi. Võib arvata, et…
-
Onunaine toob ajalehe, et näe – teatriinstituut teeb järeleksami ja võtab veel meesõpilasi juurde. Vaja luuletus pähe õppida ja etüüd teha. Mis see etüüd on, ei teadnud ja ei hoolinud kah. Luuletuse õppisin pähe ja läksin eksamile. Kolmanda korruse proovisaal, seal on Põldroos, Rebane, Kalmet ja siis minu vanaonu Kaarli Aluoja, kes aga kohe püsti tõuseb ja ära läheb. Jumal teab, mis see Kaljo, kurat, siin…
-
Glebsky eneseõigustuse monoloog võib olla liiga „puust ja punaseks” tehtud, aga ju siis režissöör pidas moraalse vastanduse esiletoomist eriti tähtsaks. See toimib: uus, salapärane, enneolematu ja teedrajav põrkumas vastu nüri ametnikuhinge seaduspäraseid ponnistusi. Kui filmi Glebsky ei ole õnneks päris vaba kahtlusest, siis päriselu Glebskyd ei pruugi ennast kahtlustega sugugi vaevata. Vastuolu vaba ja mõtleva inimese ning mugava oma koha pärast pelgava ametnikuhinge vahel näib olevat…
-
Et paremini aru saaksite, siis pakun välja järgmise kujutluspildi: eesti film „Suvi”, kuhu on vahele monteeritud veel rohkem lummavaid lootusvaateid ja kus tegelased aeg-ajalt koolitatud häälega ka mõne operetiaaria või -dueti laulavad. Kogu tegevus toimub muidugi saksa keeles ja tegelaste kaunite kodude seintelt vaatavad vastu baltisaksa või Köleri loomingu sarnased taiesed. Hüva, „Sild” oli ilmselt esimene Saksa sõjajärgne film, kus vaadati sügavamalt sisse selle suure rahva…
-
Imbi Paju on oma esimese filmiga „Tõrjutud mälestused” näidanud ennast kui väga empaatilist filmitegijat. Toonane film jutustas talle lähedaste inimeste, tookordki õdede lugu meie rahva jaoks kurjadel ajaloohetkedel. Sellisena, tundelise, lihtsa ja inimlikuna, ütleksin naiselikuna, oli see film meie dokumentalistikas üpriski uudne ja samas mõjuv nähtus. Feministlik ajalookäsitlus on juba aastaid näidanud ajalugu naiste silmade läbi, nende kaudu, keda suurtes ajalookirjutistes kohtab harva, kui üldse: kaitsetud…
-
Nõnda jääb elus pidevalt midagi olemata – täitumata ja lõpetamata. Kõik on pooleli. Sisimas kannab meid kameeleonlik sügavik, tühi ruum, milleni ei ole täielikku teed üheski ratsionaalses kontseptsioonis, müstilises spekulatsioonis või teravmeelses metafooris, sest midagi argipäevast, reaalsusest üldse, ei ole selle tühimikuga analoogne. Inimelu peab taluma täielikku tundmatust, seda jäägitult usaldama ja hoidma eneses puhtust. „Püha Tõnu kiusamise” inimmaailma käsitluse traagika ja sügav pessimism seisneb tumedas…
-
Topeldatus
„Murtud embuste” kuus peategelast on kõik n-ö mitmekordse põhjaga tegelased, kes kõik elavad rohkemal või vähemal määral topeltelu. Filmirežissöör Mateo Blanco kannab kunstnikunime Harry Cane. Läbielatud avarii järel, milles ta kaotab ühekorraga armastatu Magdalena ja oma silmanägemise, kaotab ta ka justnagu enese pärisnime. Mateo Blanco, kes oli nägija, kaob. Jääbki vaid pime Harry Cane. Harry armastatu Magdalena on sunnitud selleks, et tasuda maovähki põdeva isa haiglakulusid, töötama…
-
Arengulooliselt ja lavastuslikult hakkavad filmis domineerima aga harali kiskuvad motiivid. „Pangarööv” ei ole iseenesest ühemõtteline lati alt läbijooksmine. Film areneb nagu segaduses aktsiaturg: stseenid, mis järsu hooga alla kukuvad, vahelduvad kandvamatega. Kui võrrelda „Pangaröövi” näiteks teise hiljutise Eesti filmiga „Vaša”, mida „Pangarööviga” seob ka selline oluline teema nagu üksiku poisi eeskuju ja isafiguuri vajadus, siis „Vaša”, kuigi kippus klišeedesse, edenes üsna ühtlaselt. „Pangarööv” lubab eeldustelt küll…
