-
Need read toob Harvardi ülikooli professor Gregory Nagy näitena Achilleuse teadlikkusest oma kangelase-potentsiaalist, kangelaseks saamise tingimustest2. Achilleus teab, et saab kangelaseks vaid kangelase surma surres ning et lohutusauhinnaks surma eest on kleos – (Homerose) ülistus, mis annab ta tegudele tähenduse, nimele surematuse.
Tänapäeva kangelase mõiste erineb paljuski antiiksetest arusaamadest. Meie kaasaegsed heerosed ei otsi tähendust, vaid tähelepanu, laulikud on asendunud kollaste heeroldite, ajakirjanduse tseremooniameistritega, kangelaste loomise monopol…
-
Oma ja võõras
„Londoni jões” proovitakse loovida seal, kus ei ole ebamäärast üldisust, kiretut statistikat. Samuti pole selles filmis võitjaid ja võitlejaid, on ainult kaotajad. Filmi sõnum võiks olla ka see, et üksikut märgates on võimalik ületada etteantud vastandused. Kohati klapitatakse see sõnum ehk liigagi kergelt kokku, edasiandmise katse on siin aga igati tõsiseltvõetav. Pärast terrorirünnakut Londonis tulevad Prantsusmaal elav aafriklane hr Ousmane ja väikesel Guernsey…
-
Olen ju midagi kuulnud Mihkli kiivalt kuuri alla peidetud sportautost, aga sündmuse tähendus tuleb hiljem, kui Harald (Tiu) Läänemets,16 aastat Mihkli Fordiga Eestimaad mõõtnud helioperaator, mu klaariks räägib: „Nüüdsest oled sa Mihkli sõber . . . .” Pool aastat tagasi, vist oma esimesel tööpäeval Kinostuudios, sattusin ringvaatepala filmimisel Vaarmaa Fordiga Männiku kooli õuele ja hakkasin noore heliinseneri enesekindlusega autost mikrofonikaableid välja sikutama, mis oli suur viga. Oleksite pidanud nägema…
-
Ka kriitikute mitteusaldamine on tegelikult mõistlik, kuna ühegi, ka kõige usaldusväärsema ja targema kriitiku arvamus ei saa lõpuni kokku langeda selle omaga, kes ise oma kultuuriliste eelistuste üle otsustada tahab ja saab (ja kes siis ei saaks ega tahaks). Kui merehädaline navigeerib enamjaolt tähtede ja päikese järgi, siis kultuuriookeanil täidavad nende aset sildid, brändid ja kaubamärgid. Neid on muidugi igasuguseid, alates sellistest üle mõistuse laiadest lärakatest…
-
Samas on selge, et kui produtsent Bekmambetovi uue filmi „Musta välgu” eesti kinoseanssidel rahvast liiga vähe kipub olema, pole siiski põhjuseks mitte niivõrd poliitilised kired, vaid lihtsalt keskmise eesti filmivaataja üldine ignorantsus vene filmikunsti suhtes. Siin olen ma kindlasti üksjagu ebaõiglane. Tegelikult vene filmikunsti vaadatakse ja isegi üsna palju. Terved põlvkonnad inimesi on üles kasvanud nõukogude ajal ning nüüd, kui russofoobia tasapisi hajumas, on neid inimesi…
-
2.
Millest tasub üldse veel rääkida, mis lood need on, mida jutustades teame, et universum kestab ega tõmbu enesesse? Sügisel kuulutati välja „Põrgupõhja uue Vanapagana” järje kirjutamise võistlus, romaanivõistlus. Ka minu jaoks on „Põrgupõhja . . . .” olulisim romaan, mis sel tillukesel lahtede ja järvede ja jõgede vahelisel maalapil kirjutatud – Bulgakovi-vääriline uurimus Kuradi ja Kurja olemusest. Eks ta ole. Seda kuradi-lugu tasub edasi rääkida. Gilliam (koos Charles McKeowniga)…
-
Ja mida Jin kogu aeg unes näeb? Muidugi oma palavalt armastatud ekstüdrukut, kes ta maha jättis. Ja kes on nüüd koos ühe teise mehega. Aga mitte lihtsalt mingi mehega, vaid Rani eksmehega, keda Ran südamest vihkab . . . . Jin aina näeb unes, kuidas ta endine tüdruk aina armatseb voodis uue mehega. Uned – ja seega ka tegelikkus – lähevad aina vägivaldsemaks. Jin ja Ran rakendavad järjest ekstreemsemaid…
-
Jean-Paul Salomé on muidugi Dumas’ga võrreldes tagasihoidlik tegelane, isegi Prantsuse filmi kontekstis, aga on oma filmi „Naised varjust” teinud sama snitiga. Režissöör on nimetanud oma filmi inspireerijaks Prantsuse vastupanuliikumise ja Briti erioperatsioonide osakonna SOE kunagise aktiivse liikme ja võitleja, Auleegioni ordeni kavaleri Lise Villameur’i 2004. aastal ilmunud nekroloogi. Too käis 1942. aastast pidevalt okupeeritud Prantsusmaal operatsioonidel ja tuli ühena vähestest eluga tagasi, elas lausa 98aastaseks. Põnevusfilmidele…
-
Istun autojuhi, vana Rüütli selja taga ja jõuan ühe välahtusena näha, kuidas meie heliauto, Latvija mikrobuss, ei võta paremat kurvi välja ja põrutab vastutulevale veoautole sisse. Valu muidugi ei tunne, selga lendavad põrandal lahtiselt seisnud kaamerad ja muu operaatorite kola, keegi paneb imelikult tugevasti vastu lõugu. Ja buss põleb!? Kogu salong on suitsu täis, ukerdan miskit moodi ise välja . . . . Pilt läheb tagasi fookusesse – see…
-
Kaks Ericut
Ken Loachi viimases filmis „Ericut otsimas” on vastamisi kaks Ericut: vananev, eluga ummikus postiljon Eric Bishop ja üheksakümnendate Manchester Unitedi staar, jalgpallur Eric Cantona. Cantona on Bishopi iidol, mees, kellega ta tahaks samastuda. Kui Bishopi üks töökaaslasi improviseerib väikese eneseabi-õpikule toetuva eneseabi-kogunemise, peavad osalejad kujutlema mõnd isiksust, keda nad imetlevad, kes nad ideaaljuhul ise tahaksid olla. Bishop tahaks olla Cantona, jalgpallikuningas Eric. Vastandid on sellega…
