-
Ka täpsed sakslased ei oska öelda, palju inimesi selle laevaga põhja läks. Tõenäoliseks peetakse, et 9000 ümber. Eluga pääses 1239. Kõik laevale pääsenud ju enam nimekirjas ei olnud ja põgenikud olid valmis kõigeks, et pääseda punaarmee ning poolakate eest. Laev jäi silma ühele Nõukogude allveelaevale, mis lasi tema pihta kolm torpeedot. Sellest piisas, natuke rohkem kui tunniga vajus „Wilhelm Gustloff” põhja. Väljas oli miinus 20 kraadi,…
-
Lumi on võitnud
Berliini Mäletan, et viimati oli Berliini filmifestivali ajal niisama palju valget maad nagu tänavu 1999. aasta veebruaris. Siis peeti festival veel Budapestenstrasse teljel endises Lääne-Berliinis, peakino oli Zoo-Palast, festivaliõhkkond veel ülimalt vabameelne, õhtusel punasel vaibal liikus kampsunites filmiarmastajaid. Käisime tookord koos sõbralike filmieestlastega üle lume lageda vaatamas Potsdami väljaku ehitustöid: seal kerkisid uhked hoonekompleksid, mis majutavad „Berlinale’t” tema 50. sünnipäevast saadik. Nüüd on…
-
Tegelikult oli eesti filmikriitikutel juba selle sajandi alguseks oma animafilmiraamatu käsikiri olemas, aga tagantjärele tundub, et see kollektiivne ja pude vaade meie animafilmile olnuks juba väljatulemise paiku aegumas ning nii seisab see kümnete autorite ja artiklite käsikiri tänini. Paljusus pole paha, aga kirjust vaatest ja kogelevast koorist on etem ühe mehe hasartne sissejooks. Pole vaja omal punnitada, kui tuleb tegema tubli ja innukas teine. Toapoisid saavad…
-
Sellele küsimusele on eeskätt vastatud tegelikult, juba aastate eest, sellega, et on vändatud eesti mängufilme. Kuigi need katsed on jäänud juhuslikeks, kujunemata pidevaks tegevuseks, siis ei olnud süü põhimõttes ja algatuses eneses, vaid selle teostamises, ka materiaalse aluse nõrkuses.
Küsida, kas on meile vaja oma filmi, on sama hea kui küsida, kas on meile tarvis oma teatrit, oma kirjandust, oma ajalugu jne.
Ja kui me ka juure peame…
-
Mõistagi. Raamatu siiski piiratud tekstimahu ja sisulise suundumuse pärast on teoses ja mõnes selle juba olnud vastukajaski üksnes nimetatud üht olulist viisaastakut Artur Adsoni elust, aastatel 1935–1940 peetud filminspektori, loe: kinotsensori ametit. Just Artur Adson oli esimene ja viimane mees Eesti Vabariigis, kes valvas mainitud aastail, et maarahva hulgast võrsunud filmisõprade vaateväljale ei satuks ükski ülearu pikk suudlus, murettegevalt kirglik kallistus või siivutuna mõjuv jõnkslik tantsusamm.…
-
On selge, et ainult vähesed dokumentalistid saavad endale lubada sellist luksust – aga siiski on hea, et keegi saab! Teiseks pole režissöör Psihoyos peljanud suurema publikumenu nimel montaažis kasutada mitmeid põneviku võtteid ning hoiab vaatajat sellega ootusärevuses: „Mis edasi juhtub?”. Autor ise mainib filmis, et oma projekti teostamiseks rajas ta omalaadse „Oceani 11 – kõrged panused” meeskonna, viidates sellega Steven Soderberghi kuulsale põnevikule, ent antud juhul…
-
See ei toonud vaatajate tulva, vaid lõi pigem haava traditsioonilisse müügikatedraali. See on kasutamata nišš kunstnike jaoks, kes otsivad endiselt odavamat näitusekeskkonda perifeerias või getostunud linnaosades. Lahendus on käepärast: rentnike põuas tuleb hõivata büroopinnad ja supermarketid. Kuigi, vaevalt on see teostatav ka Tallinna kesklinnas. Teiseks huvipakkuvaks atraktsiooniks ja vormilaienduslikuks ettevõtmiseks pean Chris Halesi ja Teijo Pellise interaktiivset filmi, mida näidati kaks korda ka PÖFFi raames Kanuti…
-
Kõik „Docpoint’i” seansid müüdi välja, filmi „Punane kabel” („The Red Chapel”, 2009) linastusel Artises mahutati 180 kohaga saali 250 inimest, kahe ja poole päevaga koguti üle 2000 külastaja, mis kinnitab, et „Docpoint” on jõudnud sinna, kus teda oodati. Kui Helsingi „Docpoint’il” näidati sel aastal 136 filmi 20 riigist (ja festival kestab peaaegu terve nädala), siis Tallinna debüüt oli oma 17 valitud linateosega kammerlikum. Meeldiv oli ka…
-
Vahur Laiapea on portreteerinud Tiina Rekandit, kes õpetab eesti keelt Krimmis Krasnodarka ja Aleksandrovka külas. Filmi proloogis kuuleme eestikeelset isamaalist laulu puhtvene kalmistul. Diktoriteksti abiga saame teada, et lauljad on õpilased, kellele meeldib eesti keeles laulda. Nõnda on koos tegelikkus ja õhkõrn lootus, et ehk jääb meie keel seal, venekeelses Ukrainas, tatarlaste ja paljude-paljude teiste rahvaste maal, püsima. Järgmises episoodis lauldakse diskoõhtul juba vene rahvalauluks kujunenud…
-
„Palusalus” võinuks seda järele proovida. On teada, et ühes koolidele mõeldud õppefilmis oli Georg Lurichi puhul enamik õpilasi oma mäletamisega segaduses: mõni pakkus Lurichit näitlejaks, aga maadlejaks mitte keegi! Vanema põlvkonna eestlaste mälus on Palusalu rahvuskangelane, noore põlvkonna jaoks on film Palusalust kindlasti vajalik. Kristiina Davidjants, „Palusalu” filmi noor lavastaja, on öelnud ETVs, et surnud kangelasest on väga raske elavat tõsielufilmi teha, kuid seda dokumentaali luues…
