Saanud kutse osaleda Eesti Rahvusraamatukogu seminaril „Kas emakeelele lüüakse hingekella?“ (14. III), panin ma vastava teate oma Facebooki sooviga saada sealsetelt sõpradelt, jutumärkidega või mitte, kommentaare ja mõtteid. Eriti ei saanud. Ehk paar mürgist märkust, et mingi vene nimega tüüp, võõrelement, ennustab taas eesti keelele kadu. Hoolimata sellest, et seminari pealkiri on korraldajatelt, mitte minult.
Sõnumit loetakse ja tõlgendatakse, lähtudes sõnumi saatja nimest. Kui Yana Toom ütles…
Ilukirjanduslik proosa
Mait Vaik, „Meeleparanduseta“
Luule
Vladislav Koržets, „Laulud või nii“
Näitekirjandus
Paul-Eerik Rummo, „Taevast sajab kõikseaeg kive“
Esseistika
Hasso Krull, „Mõistatuse sild“
Vabaauhind
Tõnis Tootsen, „Esimene päev“
Laste- ja noorsookirjandus
Aino Pervik, „Hädaoru kuningas“
Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Riina Jesmin – Norman Manea romaani „Huligaani tagasitulek“ ja Mateiu I. Caragiale romaani „Curtea-Veche kuningad“ tõlked rumeenia keelest
Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Merike Lepasaar Beecher – Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel“ I osa tõlge inglise keelde
Mõttekirjanduse…
Gustav Suitsu luuleauhinna pälvis Tõnis Vilu luulekoguga „Kink psühholoogile“.
Üks eesti kirjanduse mõjusamaid haigusnarratiive, Valev Uibopuu „Janu“ (1957), on mõningatele autobiograafilistele elementidele vaatamata ennekõike fiktsionaalne teos. Omaeluloolisuse, uussiiruse ja pihtimuskirjanduse laines võib aga üha märgata ka niisuguseid mõnele diagnoosile üles ehitatud lugusid, mida kannab varjamatult dokumentaalne, autobiograafiline moment. Olgu näiteks siis Irja Kassi „Kuidas ma lähen“ (2008), autori surma tüüriva rinnavähi põdemise lugu, ja…
Teoloogi ja tõlkija Kalle Kasemaa arvates on tegelikkus alati rikkam kui kirjandus ja film. Pildil Kasemaa 1998. aastal Itaalias Monreale katedraali sisehoovis.
Kalle Kasemaa: „Meil peaks ikkagi olema Eesti riigivalitsejate tasandini välja aim sellest, et oleme osa Lääne-Euroopa kultuuriruumist ja see kultuuriruum on olemuselt kristlik.“
Kuidas teha nii, et ei jäädaks ilma lugejaist?
On olnud aegu, kui kirjanikud jõudsid õige sageli naljakülgedele, ja mitte autorite, vaid objektidena. Sageli ei olnud see nende enda süü, vaid seotud rahajagajate või auhindajate rabedate otsustega. Eduard Laugaste raamatust „Eesti kirjandus karikatuuris“ (1939) saab sellest kõigest lugeda, ka veebis, ja mõtiskleda, kas ja mil määral on nüüdseks muutunud kirjaniku renomee ja kirjandussündmuse uudisväärtus ning paika loksunud kirjanduse…
Machado de Assisi 1882. aastal ilmunud jutustus „Hulluarst“ on universaalne teos. Sellel, et tegevus toimub enam kui sajand tagasi eksootilises Brasiilias Itaguaí provintsilinnas, ei ole suuremat tähtsust. Tegu on pesueht moodsa düstoopiaga, kuhu on kondenseerunud aegadeülene elutarkus. Kuigi järelsõnas nimetatakse raamatu satiiri peamiseks objektiks progressiusku ja teaduse kõigest muust ülemaks seadmist, on tõlgendamisvõimalused märksa avaramad, nagu väärt tekstidel ikka. Suurte teemade tiiva all kõlavad mitmehäälse koorina…
Eesti kultuur on nagu Saaremaa lennuk. Kui keegi paksem end raputab või külge keerab, siis loksubki.
Mis võimu on eesti kirjanduses? Millist reaalselt, käegakatsutavat hüve või inimeste üle valitsemise naudingut saab siin püüelda? Ma tõesti ei tea, see kõik on nii lapsik, nii väike ja veider. Kuidas ikka valitseda kodutut või kunstnikku, inimest ta unistustes või lapselikes rõõmudes? Mida saaks ka suurim salasekt meiega…
Agu Sisask on ära teinud suure töö Endō Shūsaku loomingu tutvustamisel,1 aga jaapani autori kõige kuulsamad ajaloolised romaanid, kus on käsitletud kristluse jõudmist Jaapanisse, jäid paraku tõlkimata. Nüüd on selle lünga osaliselt täitnud Margit Juurikas, kelle tõlkena on ilmunud „Vaikus“ („Chinmoku“, 1966). „Vaikuse“ põhjal valminud Martin Scorsese filmi saab praegu vaadata ka meie kinodes.
Jaapani kristlik sajand
XVI sajandi keskpaigast XVII sajandi keskpaigani kestnud ajajärku, mille lõppu paigutuvad…
Elo Viidingul ilmus äsja kaks uut teost: luulekogu „Teadvuselooja“ ja Loomingu Raamatukogu sarjas „Lühikesed ja lihtsad lood“. Teosed viivad lugeja inimloomuse varjatud kihtidesse, seal uuritakse justkui röntgeniaparaadiga tema teadvust.
Ilukirjandus ja psühholoogia on läbi aegade olnud tihedalt seotud. Juba luulekogu „Teadvuselooja“ pealkiri viitab psühhoanalüüsile. Psühholoogia ja luule – mõlemas aktsepteeritakse emotsioone ja sümboleid. Foucault’d parafraseerides: Viiding paljastab kliinilise sündmuse tagant inimese tusase meelelaadi, et siseneda luulelisse keelde. Meel…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Kaljo Põllu. Mängutuba. Assamblaaž, tempera, puit, plastmass, 1967. Eesti Kunstimuuseum.
Teoloogi ja tõlkija Kalle Kasemaa arvates on tegelikkus alati rikkam kui kirjandus ja film. Pildil Kasemaa 1998. aastal Itaalias Monreale katedraali sisehoovis.Erakogu
