Toeta

Sotsiaalia

  • Mood ja gravitatsioon
    Nõukogude ideoloogia tõstis kilbile naistraktoristi Praskovja Angelina. Üpris erinevaid naiselikkusi väljendavad Audrey Hepburn ja Marilyn Monroe.
    Internet

    Mood ja gravitatsioon

    Rääkida naiselikkusest kui millestki gravitatsioonilaadsest, mis on avastatud ja muutumatu, tähendab lihtsalt mitte olla teemaga eriti kursis.

    Rein Raud
    5 minutit
  • Post-sõnastik XLII – raskusjõu vikerkaar
    „Raskusjõu vikerkaare“ sündmustik paigutub küll Teise maailmasõja lõppu ja sõjajärgsesse aastasse ning fookus on Saksamaa pingutustel V2 raketi arendamisel ning liitlaste pingutustel see tehnoloogia kätte saada, kuid ilmselt on see ka mõistukõneline ettevaade kosmosevallutuse utoopiale ja tuumavastasseisule ning külma sõja aegsele maailmale. Pildil ameeriklased V2 raketti testimas.
    Wikimedia Commons.
    ,

    Post-sõnastik XLII – raskusjõu vikerkaar

    I
    „Raskusjõu vikerkaar“ on Ameerika kirjaniku Thomas Pynchoni 1973. aastal ilmunud romaan, postmodernistliku kirjanduse mudeltekst, oma ajastu suurteos. Ettekäände teose fenomeni käsitlemiseks postnähtuste seerias annab muidugi Olavi Teppani suurepärase tõlke ilmumine (Koolibri, 2017), kuid see on ehk õigustatud ka üldisemalt. Nimelt leiab…
    Janek Kraavi
    9 minutit
  • ,

    Üks roll

    „Ütelge mulle üks ilus poisslapse nimi!“
    Seda lauset teavad kõik eestlased: sellega tülitab Oskar Lutsu „Kevades“ koolivendi Kiir. Vähesed mäletavad aga, et raamatus kuulub ütlejate hulka Ants Vipper. Tema vastab nii:
    „„Ilus poisslapse nimi. . . . Kui juba, siis ikke eesti nimi. Veel ilusam on mõni vana eesti nimi, nagu Lembit, Kaupo, Vambola.“ Ta jääb imestades vait, sest Heinrich Georg Aadniel vehkleb kätega ja taganeb seina poole nagu paharet risti…
    Pille-Riin Larm
    3 minutit
  • Kuldsed kuuekümnendad
    1968. aasta kevadel toimus Pariisis terve rida protestimarsse, kus tudengid avaldasid meelt konsumerismi, turumajanduse, Ameerika imperialismi ja de Gaulle’i režiimi poliitilise bürokraatia vastu. Samasisuline protestivaim valitseb Pariisis ka 50 aastat hiljem. Pildil 2018. aasta maidemonstratsioon. Jules Xénard.
    Wikimedia Commons

    Kuldsed kuuekümnendad

    Odavam kui tekitada inimestes hirm võimude ees on ekspluateerida tema kaasasündinud muret tuleviku pärast. Noore pere laen seob inimese kehtiva korra külge kindlamini kui käerauad.

    Peeter Laurits
    8 minutit

  • Kas põhiseadus on Eesti arengu jalapomm?

    Heauskselt oletades, et ettevõtjate ind ja kavatsused pole üdini ebasiirad, ei saa mööda küsimusest, kas nad on pigem kavalad kui rumalad või vastupidi.

    Iga kord, kui mõnd kaalukusele pretendeerivat dokumenti lugedes jõuan kohani, kus kirjeldatakse „erinevaid välja­kutseid“, hakatakse „tegevusi tegema“ ja midagi „paika panema“, kustub suur osa autorite usaldusväärsusest mu silmis ja asendub küsimusega, kas neil toimetajat ei olnud või siis päris…
    Kaarel Tarand
    8 minutit
  • Õpime väärtustama korrastatud võhiklust
    Suured avastused jõuavad kõige tõenäolisemalt nende inimesteni, kes ei näe probleemi, vaid lahendust – neile ei ole kunagi õpetatud, et miski on võimatu.
    Pixabay

    Õpime väärtustama korrastatud võhiklust

    Kunstnikel on kaasa sündinud ja välja arenenud hulk omadusi, mida tippettevõtetes üritatakse väsimatult juhtidele õpetada.

    Tui Hirv
    7 minutit

  • Jalgrattapasun ja surnud roti perse ehk Mõista-mõista, millised on sinu ihamasinad

    „Anti-Oidipus“ mõjus omal ajal – ja mõjub ilmselt ka praegu – väikekodanliku maailma aknasse heidetud telliskivina. Või kohtusaali eeskotta sokutatud haisva tossupommina. Või ülikoolihoone fassaadile kritseldatud ropu grafitina. Või. . . . ja nii edasi. Mis see siis on: huligaansus, hoiatuslask, ülevoolav kiidukõne narrusele, jumalavallatu akadeemiline travestia, röögatu onto-teoloogiline tahakeeramine? Või kuldseid kuuekümnendaid lõpetav hõbekuul, läbikukkunud ühiskondlike vapustuste filosoofiline maamärk? Ehk hoopis läheneva mõtterevolutsiooni eelaimus, tulevikufilosoofia kuulutus? Üleskutse pöörasele…
    Jüri Lipping
    15 minutit

  • Üks roll

    Kord olla külateel maakonnaliinibussi astunud üks veider, lapsepõlves nii üld- kui ka logopeedilisest haridusest ilma jäänud tohletanud mees. Kaas­reisijate küsimuse peale, kes oled ja mis sul mõttes mõlgub, vastanud kreatuur: olen ettetuulutaja, reageerin kutsetele minevittu ja tulevittu. Tänaseni ma ei uskunud seda lugu ega niisuguse tuulutaja olemasolu, pidasin seda lihtsalt rahvajutuks.
    Ma ei ole kunagi kohtunud Igor Mangiga ega lugenud ainsatki tema kirjutatud rida. Mang oli üks neid…
    Valle-Sten Maiste
    3 minutit

  • See pole meie oma tuba

    Võib-olla ainus loomulik vastus nägemisel baseeruva virtuaalelu hüpertroofiale ongi keha juurde naasmine: näpistamine ja päikesekiirte soojus nahal kui mäss.

    Pole päris selge, millal taipasime, et ühismeedias olemine tähendab olla ära märgitud/märgatud/äratuntav kohas, mille taristu kuulub eraettevõtetele, kes teenivad meie pealt raha, kuigi meie kasutame seda, nagu oleks tegemist meie elutoaga. Me ajame seal armu-, töö- ja isiklikke asju, mängime, viskame…
    Anna-Maria Penu
    10 minutit
  • Arvutimängust armulauani
    Aegridu analüüsides on muu hulgas abiks arvukad montaaživead, mida aegridade korrektorid oma meelelises piiratuses ise paratamatult sooritavad (meenutagem „Matrixi“ kassi kahe reaalsuse kleepekohalt).
    Kaader filmist

    Arvutimängust armulauani

    Väikeriigile võiks sobida stiil, kus tõde keerdub valega pidevalt ja lootusetult nagu DNA-spiraali harud või Möbiuse lint, et vastane energeetiliselt/arvutuslikult välja kurnata.

    Anto Veldre
    9 minutit
Sirp