-
Kuivõrd on meil üldse võrdlevalt teiste maadega teadvustatud ja analüüsitud kommunismi kokkuvarisemist? Milline on sellise võrdleva näituse sõnum ja suunitlus 20 aastat pärast neid sündmusi? Kes on näituse sihtgrupp?
Mis puutub võrdlevasse käsitlusse, siis lühidalt öeldes on tegu väärt teraapiaga, mis aitab üle saada kitsarinnalisest lokaalsest või rahvuslikust vaatepunktist. Ma usun, et see on vaade, mis käib kaasas üha rahvusvahelisema maailmaga. Võrdlevat ajalooteadust pole sugugi kerge…
-
Kelle tagasivaateid te ise ootate?
On mälestusi, mida ma ei tahagi lugeda. Äsja tähistasime Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi 20. aastapäeva. Täna on meil selle kohta osaliste meenutused, enda heaks ja teise halvaks arvamine. Emotsioonid ja lihtsalt kronoloogiliste faktide kirjapanek ei ole paraku väga huvitavad. Põnevaks teeb mälestused ikka mõtestus. Pigem ootan, et ajaloolased võtaksid põhjalikumalt ette nii esimese Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu kui iseseisvuse taastamise aja,…
-
Juba ammu kõneldakse valimisretoorika populismist. Aga sama kehtib ka igapäevasuhtluses. Otsusetegijate tõsiseltvõetav argumentatsioon ühiskondlikes aruteludes on pigem erand kui reegel. Pakutakse mütoloogiaid, künismi ja libaargumente. Lõviosa „ülalt” „alla” kulgevast kommunikatsioonist on populismist läbi imbunud ja inimesi lihtsalt lollitatakse. Kahe käe sõrmedel võib üles lugeda poliitikud, kes vaevuvad ja suudavad esitada oma seisukohti argumenteeritult ja väärikalt.
Ajupesu instrumentaarium koosneb väikesest demagoogiavõtete komplektist. Huvitaval kombel on võte number üks…
-
Meediale on see ootesituatsioon meeldiv. Ohutu info, millega ei pea oma pead vaevama, jookseb kergesti kätte, pealegi on alati võtta „vastased”, kellele sõnaandmisega saab näidata oma avatust. Üks kollane ajaleht saab ikka veel spekuleerida meie rahakursi sundmuutmise ehk devalveerimise teemal, ehkki see õnneks enam rahavahetuspunktidesse järjekordi ei tekita. Siin tekib olukord, nagu ikka meedias, et nõiad ja teadlased pannakse ühte ja samasse saatesse kui võrdväärse teadmise…
-
Bréhier’ triloogia kolmas raamat ilmus nüüd ka eesti keeles tänu peaaegu ainuvõimalikuna tunduvale kooslusele: juba aastaid on Varraku kirjastus Marek Tamme valitud prantsuskeelset ning -meelset harivat lektüüri ilmutanud ning Kalle Kasemaa enam-vähem üksi bütsantsi ilmalikku ja vaimulikku kirjandust vahendanud. Tõlkimise alustamine kolmandast raamatust osutab küll masendavale perspektiivile (kas esimest ja teist üldse tulebki?), kuid on rõõmustav, et alustati kultuurist, mida Bréhier näeb sügavalt ajalooprotsessidega seotuna. Nii…
-
See oli kõigest kolm aastat tagasi. Tollasele veebruarile järgnes märts ja riigikogu valimised. Loogilise jätkuna saabus aprill ja aprillisündmused, ning vähehaaval hakkas endast märku andma ka majanduskriis, mis kestab arvatavasti kauem, kui see seni kestnud on. Vaarao unenägu seitsmest rammusast ja seitsmest lahjast lehmast/aastast on ajaloos taas kord tõeks saanud. Nii nagu Jan Uuspõllu filmi algus tabas tollast elutunnet, nii võtab praeguse kokku „Eesti laulu” saates…
-
Mnjah, üks võimalus on vaadata oma riiki ja maad kui hüppelauda või lüpsilehma. Etendada uus-kadakasakslikku peenutsevat mokaotsa-aktsenti ning küsida aeg-ajalt peenelt huuli kõverdades: „Kuidas see eesti keeles on?”. Väga hea, et meie oma riik meile nii tugev paistab. Paraku ei ole Eesti parem ega kangem kui oleme meie ise. Kas pole üleolekutunne teiste eestlaste ja oma maa suhtes samaväärne maniakaaldepressiivse patsiendi rõõmuhetkega? Lõputult ei saa jääda…
-
Endistviisi pole põhiküsimus siiski mitte seaduseelnõu pealkiri, vaid selle maht. Ja see, millisel tasandil ning kui avalikult tehakse seadusloomeprotsessis vältimatud kompromissid. Praegu paistab eelnõust välja, justkui oleks me ühiskond talve jooksul tohutult vaesemaks jäänud, ning arvestades seaduse idee suunatust tulevikku, vaesuksime justkui üha edasi. Teine, mis annab põhjust muretsemiseks (mitte ainult konkreetse eelnõu asjus), on fakt, et seadusloome varases faasis kaalukate otsuste langetajad ning nende motiivide…
-
Riigikontrolli 2008. aastal korraldatud audit näitas, et Tallinna Tehnikaülikoolis oli võimalik asuda õppima riigieelarvelisele kohale tehnikaerialadele isegi sellistel sisseastujatel, kelle matemaatika riigieksami tulemus oli 20 punkti 100st ehk sisuliselt olid nad saanud väikseima võimaliku tulemuse, millega oli võimalik gümnaasiumi lõpetada. On selge, et need sisseastujad ei ole suutelised kõrgharidust kvaliteetsel tasemel omandama. Seda näitavad ka andmed õpingute katkestamise kohta. 2006/2007. õppeaastal jättis õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis pooleli…
-
Oli ka kommunism, kuid kommunismi osas jäi kogemus poolikuks, sest N Liidu otsustav osa Saksamaa purustamisel lõi läänes eksliku illusiooni, et kommunism on üldiselt hea, ainult pisut üleannetu. Võidukarnevali pidav Lääs ei kuulnud Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste oigamist. Kujunes välja veider olukord. Hitleri tähelennu ja selle tagajärgede pärast piinlikkust tundev Lääs ei mõistnud hukka mitte mõlemat tema ideoloogia alustala – natsionalismi ja sotsialismi –, vaid kõigest…
