-
Natuke kahju on mul neist kenadest inimestest, kes esmaspäeval, kui linnateatrilt või kultuurikatlalt raha ära võtmise hääletusmasin tööle pandi, kiiresti oma emotsionaalse otsuse ära tegid. Seda enam muuta ei saa, sest oma hääle tagasikutsumise võimalust antud juhul ei pakuta. Kui kohe klikid, saad üldjuhul petta. See on ka üks põhjusi, miks tehniliselt lihtsaks tehtud netihääletust ühiskonnale olulistes küsimustes liialt ei kasutata. Eestis üldvalimistel pakutav elektroonilise hääletamise…
-
Tore, et osavõtt on aktiivne – see ongi osalusdemokraatia: kes on ühe poolt, on teise vastu. Jaga ja uputa!
Minulgi on aega vähe – pean otsustama, milliseid ilminguid selle lühikese aja jooksul kindlasti toetan. Minu silme ees on kaks võimsat ehitist: kvaliteetsest Tšehhi klaasist rist ja linna juhtiv inimene-aurik, luust-lihast monument. Mõlema poolt on palju argumente. Edgar Savisaar on teinud korda Tallinna teed, ehitanud imeilusa raekoja, raamatukogu…
-
Tartu ülikoolis vanemat eesti kirjandust lugev õppejõud Janek Kraavi tõi ühes enda loengus omaloomingulise ekskursi käigus välja väga huvitava kujundi, mis näib läbivat suurt osa meie kirjandusklassikute teostest – selleks on soo. Läbi ajaloo võõra võimu haardes siplev eestlane on viimase varjupaigana, aga teisalt ka koletisliku pagendusena näinud just soos müstilist külgetõmmet. Kui tsivilisatsioon, võimu asupaik, jääb mõisniku ja tema alluvate kogukonna, küla ümbrusse, siis sohu…
-
Eesti rahvaluules, nagu enamike maailma maade folklooris, leidub imemuinasjutu-sarnaseid rahvajutte, mille üheks iseloomulikuks tunnuseks on õnnelik lõpp. Enamasti ei lõpe imelised seiklused ja kangelasteod muidugi mitte kreekaliku eudaimonia’ga, vaid eelkõige ainelisse paradiisi jõudmisega – kangelane abiellub printsessiga ning saab enesele mingi osa kuningriigist. Taolisi lugusid, mitte ainult imemuinasjutte, vaid ka näiteks õpetlikke palasid aineliste hüvede saamatajäämisest vestsid inimesed üksteisele aegadel, mil polnud ei telerit ega raadiot.…
-
Mõned pahatahtlikud inimesed on Edgar Savisaart seepeale süüdistanud teatrivaenulikkuses. See süüdistus on küll täiesti ülekohtune. Edgar Savisaar on vana teatrisõber. Kes seda ei usu, heitku pilt Tallinna Linnavalitsuse poolt rahastatavale Kesk-Televisioonile, mis toodab selliseid huumoriteatri programme, et lausa lust vaadata. Ning võrreldes professionaalse teatriga, mis vaatajatele tihti kaugeks jääb, ei maksagi see nii palju – ainult mõnikümmend miljonit krooni aastas. Koos teiste summadega, mis linnavalitsuses kulutatakse…
-
Kuid asi ei ole siiski vaid vaesuses ja väiksuses. Eks ole meilgi tekkinud nüüd omad inertsid ja seatused, hierarhiad jm korrastused, mis struktuurset innovatsiooni paratamatult pidurdavad. Me soputame olemasolevat, vaatame eneserefleksioonides üha rohkem tagasi ning orienteerume inertselt ennast juba tõestanud süsteemidele. Hea näide on kaks viimasel ajal suuremat kõneainet pakkunud meediaarendusprojekti: potentsiaalne kohalik venekeelne kanal ja Tallinna oma telekanal. Probleem, ma väidan, on antud juhul kanalis…
-
Ja ons meie arusaamine sestsaadik tõesti muutunud? Selle küsimuse nimelt Eco püstitab, olemata mõistagi esimene ja jõudmata ka mingite kindlate järeldusteni. Üks iluvaldkonna teadmisi, millest ta muide mööda vaatab, on viimaste aastakümnete psühholoogide (ja geneetikute) positiivsed ilu-uuringud, kus näiteks on püütud välja selgitada, kas on mingid inimnäo omadused, mis tunduvad kõigile ilusad, või ütleme, meeldivad, või siis veel täpsemalt: ihaldusväärsed, seksapiilsed. Kas evolutsiooni käigus on kujunenud…
-
Kui kõrvale jätta konverentsi Eesti kontekstis eksootilisevõitu teema, siis olid ettekanded professionaalselt heal tasemel ja pakkusid nii mõndagi teadmiseks ja järelemõtlemiseks. Silma torkas aga Eesti poliitikateadlaste täielik huvipuudus ürituse vastu. Väheste kuulajate hulgas ei märganud mitte ühtegi avalikus elus tuntud politoloogi. Vaatamata sellele, et üritus toimus Tallinna ülikoolis, mille politoloogid esinevad meedias sageli teaduslike ekspertidena. Ka programmi paarikümne ettekande hulgas oli vaid kaks Eesti teadlastelt, konverentsi…
-
Teid tuntakse kõige paremini kahe uurimuse järgi („Postmodernistlik kirjandus”, 1987 ja „Konstrueerides postmodernismi”, 1992), mis käsitlevad postmodernistliku kirjanduse poeetilist vormi. Nende käsitluste ühine allhoovus paistab olevat modernistliku ja postmodernistliku kirjanduse suhestamine või vastandamine kummalegi vastava formaalse dominandi kaudu. Modernistlik kirjandus püstitab epistemoloogilisi küsimusi maailma kohta käivate teadmiste võimalikkuse tingimuste kohta, eeldades seejuures lähtealusena üsna kindlakujulist „mina” ja „maailma”; postmodernistlik kirjandus aga püstitab küsimusi selle maailma enese…
-
Retoorika üks ivasid on hookuspookus ajaga. Kõneleja võtab sümboolselt võimu aja kulgemise üle. Otsekui loitsides tuuakse kujuteldav helge, elureaalsusest veel määrimata tulevik olevikku, surutakse nüüd-hetke. Ühe hetkega, ühe maagilise kujundiga antakse lootus lahendada kõik vastuolud ja elada vähem frustreerivas, lihtsamas ja rahumeelsemas maailmas.
Võlusõnad pakuvad lihtsaid lahendusi. Alati leidub neid, kes on lihtsate lahenduste suhtes skeptilised, kutsuvad üles ignoreerima loitse ja loosungeid. Paraku, seletamisega sõna sisendusjõud tõepoolest…
