-
Viimasel ajal on eesti keelde tõlgitud rida tähtsaid lähiajalugu käsitlevaid raamatuid, sealhulgas selliste autorite nagu Tony Judt, Ian Kershaw või John Lewis Gaddis teosed. Kõnealune raamat kuulub kahtlemata oluliste publikatsioonide hulka. See ei ole mitte ainult hästi loetavalt kirjutatud, vaid pakub Eesti lugejatele võimaluse heita pilk stalinismi ja natsionaalsotsialismi käsitlevatele uuematele uurimissuundadele, kuna teose originaalis avaldamisest on möödas kõigest kolm aastat.
Autor Richard Overy karjäär algas…
-
Järgmise aasta veebruaris tähistatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Veebruaris tehakse seda muidugi seetõttu, et Eesti riigi sünnikuupäevaks loetakse üldiselt 24. veebruari, mil Päästekomitee avaldas „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” ja kuulutas välja iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi. 24. veebruari tunnistab ka praegu jõus olev seadus ametlikuks iseseisvuspäevaks1. Seetõttu on ehk paljudele üllatus, et juristid ja ajaloolased on selle kuupäeva tähenduse uue riigi sündimise päevana ikka ja jälle…
-
Esimene erialatund, kõige olulisem tund. Ütlen mõningaid olulisi asju, mille juurde peate tagasi tulema siis, kui istute siin juba vanema kursusena. Või siis, kui teil on ebaõnne olnud ja teid koolist välja visatakse. Või siis, kui teil on juba näitlejana õnne olnud – või ebaõnne olnud.
Lavakunsti õpetamine on praktiline asi, kõik targad asjad öeldakse otsese töö juures. See üks, tänane tund, millest te praegu pooli asju…
-
Nii on ka riigi tavalisest ümmargusemal ja suurejoonelisemalt tähistataval sünniaastapäeval osalemisega. Igaühel on õigus seda tähistada, sealhulgas neil kodanikel, kes on kodanike ühistahte väljenduse tagajärjel riiki juhtima pääsenud. Õigus on aga ka neil, kes soovivad olla väljaspool pidumeeleolu mõjuvälja, neil, kes soovivad, et riigivõim avalike pidudega liiga agressiivne ei oleks, ennast pähe ei määriks ja kodanike erasfääri ei tungiks. Õigus tähistada sünnipäeva avalikult on samaväärne õigusega…
-
Pole üllatav, et sama võib näha ka postkommunistlikus Eestis viimase kuueteistkümne aasta jooksul, kui proovitakse aru saada sellest, mis ikkagi toimus siin umbes viiskümmend aastat väldanud okupatsiooni perioodil. Mõnevõrra ootamatu on praegune diskussiooni ägenemine, kui väga aktiivselt on lähimineviku teemadel hakanud sõna võtma endised erineva tasandi ideoloogiatöötajad. Kas on tegemist aprillisündmuste järelkajaga, mis siinse ühiskonna varasemast suuremal määral polariseeris, või hoopis viimase meeleheitliku katsega tegelikkust muuta,…
-
Barthes’i loeng inspireeris Umberto Ecot, keda fašismiteema erutab sedavõrd, et ta pakkus läinud kümnendi keskpaigas New York Review of Booksis välja neliteist põlisfašismi tunnusjoont, mille Vikerkaar ka kohe eesti lugejale vahendas. Andrei Hvostov osutas mõni aeg hiljem õigustatult, et Eco manuaali alusel saab fašismitempli kergesti kõigile ja kõigele otsa ette lüüa. Ent olgugi et kõiges ei pea nägema fašismi ega ka kellegi võimupüüdlusi, väärib Eco Barthes’ist…
-
Alustuseks tulebki ühtlasi märkida, et juba selle teksti tõlkimine on iseenesest aukartust äratav saavutus – Mati Sirklil on see „Mängiva inimese” järel juba teine Huizinga eestindus. „Keskaja sügise” kirevast tõlke- ja editsiooniloost võiks aga kahtlemata kirjutada omaette raamatu. Ühelt poolt mängib selle raamatu puhul erakordselt suurt rolli mitmekihiline stiil, mis seab endale sihi vahendada lugejalegi autori kaemuslikke kogemusi keskaegsete tekstide lugemisel, aga kätkeb endas ka XIX…
-
Madalmaade kultuurifilosoofi Johan Huizinga nimi ei ole humanitaaride seas tundmatu, rääkimata siis kitsamalt ajaloolastest. Huizinga on olnud seni laialdaselt kättesaadav kas originaali või mõne suurema keele vahendusel. Eesti keelde alustas Huizinga looming oma teed siiski alles 1992. aastal raamatuga “Homo ludens”, mis ilmus Akadeemias osade kaupa ja hiljem ka tervikuna. Nüüd on siis meie keeleruumi toodud ka Huizinga teine peateos „Keskaja sügis”, samuti nagu eelminegi Mati…
-
Vaevalt kaks aastat tagasi, samal üritusel, millel viibime praegu, tõdes Antti Alanen (filmiarhiivi uurija – toim), et filmikunst ja psühhoanalüüs on peaaegu ühevanused, omal moel XIX sajandi kaksikpärijad. Üks filmi ja psühhoanalüüsi sügavama suguluse ilming, mida Alanengi rõhutas, on filmi ja unenäo ilmsed ja sageli esile tõstetud sarnasused. Nõnda on mõlemas esindatud, ka siis, kui vahendatakse abstraktseid sõnumeid, pinna all mõjuv väljendusviis. Uni, film ja psühhoanalüütilised…
-
Selline iga on ühe kammeransambli puhul haruldane, tegemist on Euroopa vanima pidevalt tegutsenud vanamuusika kollektiiviga. Hortus Musicuse ja Väravatorni sümbioos on paljutähenduslik ja võluv. Sama harukordne ja erandlik nagu linnamüüri tähtis tugipunkt Väravatorn on ka Hortus Musicus ise.
Ansamblit pole võimalik otseselt kuskile lahtrisse liigitada. Võrsunud küll akadeemilise hariduse pinnalt, leidis tulihingelise teisitimõtleja Andres Mustoneni eestvedamisel 1972. aastal sündinud grupp kohe alguses oma muusika, mida tollases Nõukogude…
