-
Vaba rahvas täidab avaliku ruumi enesestmõistetavalt oma märkidega. Mälestustahvlid ajaloolistel või tähtsate ajaloosündmustega seotud hoonetel ei peaks olema ainult kohalikus keeles, ka külalistel on õigus Eesti kohta täpsemat teavet saada. Riigikogu on hukka mõistnud kommunistliku okupatsioonirežiimi kuriteod ja isegi George Bush tuli kevadel Riias meile ajaloo ülekohtu teadvustamisel appi. Ja ometi on Tallinna linnaruum endiselt allutatud Moskva-meelsele ajalootõlgendusele. Kõlab jõhkralt, kuid Tallinna ruumimärkidest võib välja lugeda…
-
Fareed Zakaria raamatu sõnum on selge. Demokraatia areng maailmas on läinud liiga kaugele ja ohustab inimeste vabadust. Üha laiemaid inimmasse lastakse valimiskastide juurde. Võimu saamiseks on poliitikuil vaja meeldida üha suuremale, samas aga intellektuaalselt järjest piiratumale auditooriumile. Tulemuseks on, et võimule ei tule mitte need, kes valitseksid kõige targemalt ja demokraatlikumalt, vaid need, kelle sõnum on kõige populistlikum ja lihtsam. Zakaria raamatu sisu saab kokku võtta…
-
Andestatagu mu tütarlapselik sentimentaalsus, kuid lähimineviku ilmsikstulekute taustal tunnen end tõepoolest naiivitarina, kelle siiras heausklikkus on kui mitte rüvetatud, siis vähemasti pea peale pööratud. Kuulusin nende hulka, kes Res Publica nähtud korruptsioonitonti kunstlikuks ja liialdatuks pidas. Kui ka mõni komsomolitööl tuule tiibadesse saanu arestimajas Antropovit nõudis (nõme polnud seejuures muidugi niivõrd enese lolliksjoomine, kuivõrd püüd jamast käenduse, sidemete ja positsiooni abil välja tulla), tundus see ometi…
-
Valimised on nagu sõda: vahet pole, kes kelle sodiks pommitab, relvatöösturid võidavad niikuinii. Milline partei kõige rohkem hääli saab või kes kellega koalitsiooni teeb, pole tähtis, suur raha saab alati oma tahtmise, mõned mõjuvõimsad välisriigid muidugi ka. Sisuline valimisvõitlus käib ikkagi ainult selle nimel, kes korrumpeerub, kes saab ellu viia kampaania rahastajate erahuve. Poliitikule on ju teatavasti püha ainult tema sponsorite tahe. Kes oskab rikkurite ahnust…
-
1840. aastaid Baltikumis on iseloomustatud vastakate mõistetega. Sotsiaalpoliitilise ja majandusliku nurga alt on räägitud “rahututest”, “murrangulistest”, “näljastest” ja “traagilistest” neljakümnendatest, sügavast sotsiaalsest kriisist, aga ka Balti agraarreformi tegelikust käivitumisest ja keskvõimu venestussurve esimestest ilmingutest. See Nikolai I valitsusaja keskne periood sai ühelt poolt kultuurilise ja geograafilise suletuse ning alalhoidlikkuse klassikaliseks kümnendiks Põhja-Balti territooriumil, ajaks, mil süvenes “Liivimaa vaikelu” ühes oma kalduvusega lokaalsesse idülli ja buršielu nautlevasse…
-
Kes Sise-Liivimaalt läbi kuusemetsade Pärnule läheneb ja sinnamaani jõuab, kus mets avaneb ning meri ja linn ühekorraga nähtavale ilmuvad, sellele tulevad kindlasti elavalt meelde paljud alamsaksa linnad ja ta võtab ka seda väikest kaubalinna Pärnu jõe ääres lihtsalt kui üht lüli tolles pikas reas. Avar tasane maa, nõmm ja soopind, endine merepõhi; teispool seda paistmas teravad tornid nagu tasandikku torgatud nõelad; pikad horisontaalsed plaanid; ilma kindla…
-
Mis siis on rahvaste õiguste osas muutunud nüüd, mil me oleme pool sajandit vägivaldset võõrvõimu suutnud üle elada, oleme oma iseseisvuse taastanud ning saanud ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks? Juba see asjaolu, et rahvaste õigusi käsitletakse tihti isikuvabadustele ja inimõigustele vastanduvana, näitab, et siin on midagi korrast ära. See sarnaneb usuvabadusega N Liidus, kus uskuda nagu võis, kirikuskäimine tõi aga õnnetuse kaela. Ja tõepoolest: Venemaa…
-
Pärast New Orleansis möllanud orkaani maailma jõudnud teated on õõvastavad: röövimised ja vägistamised, kaos ja džungliseadused. Et maailma superriik number üks katastroofi ette näha ja vältida ei suutnud, on omaette teema, samuti sagenevate looduskatastroofide arvatavad põhjused. Dramaatiline sündmus aga tuletas meelde, kui õhuke ja haavatav on tegelikult inimühiskonna kultuurikiht, kui habras on tasakaal. Kaos vallandab kõige algelisemad enesealalhoiu refleksid. Kaos tekitab kaost. Võtkem kas või tuntud…
-
Tommaso Campanella, Päikeselinn. Itaalia keelest tõlkinud Kristiina Rebane. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 15. 64 lk.
Kord küsinud üks prantsuse kirjandusõppejõud loengus oma üliõpilastelt, kui paljud neist on lugenud François Rabelais’ “Gargantuad ja Pantagrueli”. Enamik üliõpilasi tõstis käe. Aga Rabelais’ kolmandat, neljandat ja viiendat raamatut (mis on “Gargantua” järjed ja räägivad fantastilistest merereisidest)? Iga kord kerkis vähem käsi. Sest mis mõtet on lugeda tänapäeval kirjeldusi mingitest saartest…
-
Kipun Orase vaimses atmosfääris sulanduma Rein Veidemanniks, sogades midagi emotsionaalset, talitsematut ja läbimõtlematut õpetajast, erakordsusest, aukartusest jms. Selliseid tundeid tekitavaid eestiaegseid mehi on muidugi veel: Aspel, Semper, Tammsaare, Ivask, kui kõnelda pisut hilisemaist. Kuid just Orase pimestus on täiesti ebaratsionaalselt saatnud mind (võib-olla juba 1990. aasta detsembri Vikerkaarest peale) kirkaimalt. Asi ei ole selles, et ma jagaksin (nii taipamise kui poolehoidmise mõttes) Orase vaateid või neist …
