
Urmas Vadi kogumiku kuut näitemängu ühendab tugevalt kirjanduslooline taustamuster: valdav osa neist on nn kirjanikunäidendid, mille keskmes üks tuntud eesti literaat.

Kultuurikommunikatsiooni keskmaal pole just liiga palju kohti pika, kompetentse, süveneva arvustuse ja ülevaateartikli avaldamiseks. Ometi on seda sorti refleksioon kultuuriprotsessis eluliselt vajalik.

„Juulikuu lumi“ äsab laiskadele loojatele, kes publikut ära kasutavad, esitades pseudointellektuaalset loba ja tehes näo, et tegemist on šedöövriga.

„Kiivipäeva“ autor Laetitia Colombani: „Üks näidendi keskseid teemasid on üksindus, see, et tänapäeval elavad inimesed sageli justkui paralleelelu, ilma päriselt kohtumata.“

Maike Lond sõna otseses mõttes roomab läbi lavastuse. Enamasti teeb ta seda ülisuure koheva teki all, kus loeb vaikselt numbreid (pii arvu?) ja pobiseb „me ei ole veel kohal“.

Loodetavasti ei ole me veel põhja puudutanud ning 19 aasta pärast saame mõelda, milles seisnes „Kuningas Ubu“ tänavuse lavastuse prohvetlikkus ja performatiivsus.

Marina Kesleri koreograafiaga „Sisaliku“ tarvis tegi suure töö ära Lepo Sumera õpilane Märt-Matis Lill, kes pani kokku partituuri Sumera juba valmis materjalist ja toorestest visanditest ning lisas oma loomingu.

Praegu on üksildus haaranud oma haardesse ka lapsed, teismelised ja noored täiskasvanud, kelle suhtlusstiil ja -keskkond on digivahendite ja -harjumuste tõttu tundmatuseni muutunud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.