
Mõnda „Lühkarite“ ideed saab ehk tulevikus lavastusekski arendada. Sellises protsessis võivad tekkida värsked tekstid, suhted, kujundid, mida ei suudetaks laua taga välja mõelda.
Kuidas portreteerida näitlejat ja tema rolli? Kuidas tempida vajalik, lausa vältimatu subjektiivsus vähegi üldistusvõimelise kõrvalpilguga?

Kogu lõbu ja lusti kõrval on suvelavastusel „Jänki seiklused Hiiumaal“ ka kodulooline väärtus: meenutus ajast, mis nüüdseks on jäädavalt kadunud.

Jääb unistus, et mida aeg edasi, seda kakofoonilisemalt kõlavad kokku „Koreograafia+“ dialoogid, kuniks saab osta pileti lühivormide õhtule, mis ei esietendugi kunagi.

Dmitri Petrenko lavastuses „Isad ja pojad“ on raske tabada, millisest just praegu aktuaalsest probleemist soovitakse rääkida – pole ju selleks ometi noore põlvkonna sportlikkus ja vanade hädisus?

Kui etenduse alguses palutakse publikul telefonid välja lülitada, tähendab see ühtlasi kohustust anda vastu mingi muu ekraan, seekord laval.

Euroopa kaks suurt festivali, Viini pidunädalad ja Avignoni festival, millel mõlemal külastuste arv üle saja tuhande, on võimsad platvormid, et mõjutada seda, mida teatris tähtsustatakse.


Siret Campbelli dramaturgia ja Taavi Tõnissoni lavastus tuginevad intervjuudele perede ja ämmaemandatega, kes on vastsündinu kaotusega isiklikult ja/või töö kaudu kokku puutunud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.