-
On vähemalt kaks põhjust, mis panevad küsima, kas ja kuivõrd on Aino Kalda esitatud loo tähendus Tubina ooperis muutunud. Selle libreto, tõsi küll, on samuti põhiosas Kalda kirjutatud, hiljem lihvis seda Jaan Kross. Esimene on asjaolu, et ooperis esitatakse sündmused kärbitud kujul. Teisena mängib rolli žanrierinevusest tingitud perspektiivimuutus. Aino Kalda romaanis esitatakse asjade käik Lempeliuse silmade läbi. Võiks isegi öelda, et romaan ongi huvitav just sellepärast,…
-
Paljudele seostub Madisson ilmselt nn aknapiltidega Tartu ülikooli peahoone ümbruses, kirjandusmuuseumi seinal ja Raadi mõisapargis. Nendega seob kirjanikupiltide näitust „Pooltund kirjanikuga” autori humoorikas ja mänguline stiil. Sedavõrd mastaapset kirjanikupiltide projekti ei meenugi – juba see on põhjus näitust külastada. Madissoni 167 kirjanikufotot püüavad tabada eesti kirjanike, aga ka tõlkijate, kriitikute, kirjandusteadlaste ja õppejõudude olemust nende enda valitud, tähenduslikus paigas. Üritades hinnata fotosid kunstilisest või tehnilisest aspektist,…
-
Maailmakirjanduse klassikasse kuulub ennekõike Márqueze romaan „Sada aastat üksildust”. Selle hispaaniakeelne algupärand „Cien años de soledad” ilmus 1967. aastal. Eesti keeles on seda romaani välja antud 1975., 2002. ja 2008. aastal (tõlkinud Aita Kurfeldt) ning lavastatud teatris Vanemuine (Hendrik Toompere jr
lavastus „Sada aastat . . . .”, 2006). „Sada aastat üksildust” sündis ladinaameerika „uue romaani” loomise raames, taustaks prantsuse „uue romaani” kriis ning anglosaksi ja angloameerika romaani suhteline keskpärasus,…
-
Romaan vananemisest
Kuigi Gustav Suitsu isik meid vahest kõige enam päevikut lugema kutsub, on see siiski Aino raamat, tema kujunemise ja elu lugu. See ei ole ajastu kroonika, vaid selguse otsimine kirjutaja hingest, nagu öeldakse ühes vahetekstis (lk 94). Nagu eritleb 6. novembril 1922 oma elu Aino: „Mina tahan elada üksi, oma asjad teiste eest salajas. Päevaraamat on hea äravoolutoru ja usaldusalune, töö ajakulutaja, inimesed kaaslasteks –…
-
Mõni näide Waltarile omasest vabast ja loomingulisest seostamisest. Kõik, kes Vana-Rooma ajalooga vähegi kursis, on kuulnud Rooma põlengust Nero valitsemisajal ja sellele järgnenud kristlaste hukkamisest linna amfiteatrites. Waltari käsitlusest leiab täiesti ootamatuid elemente: „Minu imestuseks tõusis lõhkikistud surnukehade seast peast kinni hoides püsti üks täiesti terveks jäänud kristlasest noormees. [. . . .] Ta vaatas mitte midagi taipamata ehatähte tsirkuse kohal ja küsis, kas ta on nüüd paradiisis” (lk…
-
Jaapani klassikalises kirjanduses on alati just luule olnud kesksel kohal. Pikal rahuperioodil Heiani ajastul (794–1185) kuulus see aristokraatide igapäevaelu juurde ning andekad võisid teha puhtalt oma luuleoskuse najal peadpööritavat karjäärigi. Nii keiserlikul tellimusel kui ka oma lõbuks koostati mitmeid antoloogiaid, kus oli oluline nii luuletuste valik kui ka nende järjestus ja kooskõla. Näiteks võis antoloogia alata varakevade esimesi tundemärke kirjeldavate luuletustega, liikuda siis aastaringi pidi edasi,…
-
Eraldi väärib suurt tunnustust Marek Tamm, kes asus Varrakusse toimetajana tööle eelmise sajandi lõpus. Minu muljet mööda usaldati just temale antoloogiasarja väljaandmise organiseerimine. Üks asi on mõne raamatu sisu koostamine, teine aga korralduslik külg. Iseäranis tõlkekogumike puhul on kirjastuse toimetuslik eestvedamine vaata et otsustavaim tegur raamatu ilmumises. Kui ikka tellitud olulistest tõlgetest mõned õigeaegselt või üldse ei valmi, võib sellise raamatu väljaandmine takerduda pikemaks ajaks. Antud…
-
Selle kunagise kogemuse tõttu avasin suure põnevusega raamatu, kust lootsin leida selle raudeesriide taha jäänud nõukaaegse hipikultuuri, mida meie isehakanud hipidena tegelikult isegi ei nuusutanud. Rääkimata siis mõnuainete nuusutamisest ja rännakutest Kesk-Aasiasse, kuhu Vladimir Wiedemann viib meid oma raamatus.
Esimesena võtab autor meid kaasa Tadžikistani ja selle pealinna Dušanbesse. Nii kui ta selle linna imedesse sukeldub, saab lugeja kamaluga kaasa võõraid sõnu, nagu šala (kanep), kasjakk (kanepiga…
-
Kodumaise sopakirjanduse verstaposti esimesed köited on valminud paari hingetõmbega ja seetõttu kenasti üheskoos loetavad ja hoomatavad. Alustada võib ükskõik kummast. Kiiremal lugejal võtab üks köide aega bussireisi Tallinnast Pärnusse ja teine Pärnust Tallinnasse. Veidi aeglasem lugeja suudab nende teoste abil meeldejäävaks teha marsruudid Tallinn-Tartu ja Tartu-Tallinn. Kui kurseerida pealinna ja Tartu või pealinna ja Pärnu vahel, lisandub „Visa hinge” lugemisele kultuurilooline ja sportlik aspekt, sest emmas-kummas…
-
Tavareaalsusest kauge sõjaväemaailm on kirjutamiseks tänuväärt materjal. Rammo läbielamiste peateemaks on ajateenistuse absurdne elukorraldus. „Vait olla ja edasi teenida” on ilukirjanduslikum ja tõsisem kui mu enda sõdurielu kajastav meenutus.* Sõnastuslikult kenam ja leebem, on lugu ise muhedalt jutustatud ja kulgeb ladusalt läbi sõdurielu etappide. Mulle oleks aususe huvides meeldinud ehk toorem ja otsekohesemgi esitusviis.
Rammole on lugu ilmselgelt nostalgiline meenutusvälgatus üheksakümnendatest, aga mitte Mehukattist, korteridiskodest ja hommikuks…
