-
Eesti teadusliku fantastika alguseks võib pidada Matthias Johann Eiseni 1903. aasta pildikest „Tallinn aastal 2000”, millesarnaseid loetakse kindlalt žanriulmeks1: autor ekstrapoleerib oma kaasaja tehnoloogilisi suundumusi ning oletab, milliseks muutub maailm tulevikus2. Kuigi selleks ajaks ei olnud ulmekirjandus eesti lugejale enam ammu tundmatu (nii näiteks vahendas ajakirjandus Jules Verne’i loomingut 1875. aastast saadik), kuuluvad harvad algupärandid kirjanikele, kes kasutavad põhiosas teisi teemasid ja loomemeetodeid.
Kriitik ja toimetaja Raul…
-
Kuhu ma sihin? Meenutagem üht Deleuze’i ja Guattari kuulsat ja palju tsiteeritud väidet: filosoofia seisneb uute mõistete (kontseptide) loomises. Ei tohiks aga unustada, et koos eelneva väitega on nad esitanud ka teisi, seejuures palju intrigeerivamaid, kuid miskipärast palju vähem tsiteeritud väiteid, näiteks, et filosoofial on tihe ja pidev seos mittefilosoofiaga, et filosoofia pinnaseks või sisemiseks eelduseks on mittekontseptuaalne mõistmine (compréhesion non-conceptuelle) või vaistlik teadmine, mis võib…
-
„See on vaesuse keel, see, mis langeb teel olles Zetade kuulide all, nukker ja veristatud keel, mis ärkab sellest hoolimata uuesti iga kord kui räägib valust ja viletsusest, kuid samuti lootusest,” kirjeldab Ramírez neid, keda tavaliselt keelekongressidel ei mainita, ning on järgmiste päevade hispaaniakeelsetes väljaannetes ja blogides üks tsiteeritum kõnepidaja.
Ramírez kirjutab suures, avaras keeles, millel pole piire, mis endassetõmbumise asemel laieneb iga päev, emigreerub, muutub,…
-
Raamatu tegevus toimub traditsioonilises korporatiivdüstoopilises tuleviku-Eestis. Hiina on Venemaa üle võtnud, Eesti on hiina ja vene immigrante täis ja uue naabriga tehakse igakülgset koostööd. Jõgevamaa on Sosnovõi Bori tuumajaama katastroofist saastatud, radiatsiooni toime on Fallouti-laadne, soodustab mutantide vohamist. Nagu tavaliselt tänapäeva tendentse lõpuni võimendavad düstoopiad, on tegu tegelikult üsna idüllilise paigaga. Hundiseaduse maailmas, kus illusioonid võimu heatahtlikkusest on täielikult minetatud, teab inimene, mis on tõelised väärtused,…
-
Luulekogu „Orus ja mäel“ on lugu aastaringist. Kaudselt saaks öelda, et terve raamat on luulepäevik. Nii siiski ei ole. On tekste, mis on ilukirjanduslikud, on neid, mis on kogemuslikud. Lintropi aastaaegade vaheldmise lugu on üks hea lugu, algab kodust, kus ta mõtiskleb olemise üle, siis rändab Itaaliasse Calcatasse, sealt naaseb sügise alguses tagasi koju ja siis on juba Nepaalis, Dolpas.
Esimene tsükkel „Pimedal ajal“ algab talvest. See…
-
Tuntud ameerika kirjaniku, „Ragtime’i” autori Edgar Lawrence Doctorow’ arvates on kolm kõige olulisemat dokumenti vabas ühiskonnas sünnitunnistus, pass ja raamatukogu kaart (New York Times 27. III 1994). Raamatukogu kaudu saab toetada inimest kui mõtlevat olendit. Õigus või võimalus kasutada raamatukogu, saada infot, on üks olulisemaid õigusi. Elusolendi esmavajadused on füsioloogilised: õhk, joogivesi, toit ja uni. Järgmised inimest motiveerivad vajadused seostuvad juba otseselt teadlikkuse, teadmiste ja elus…
-
Romaan on liigendatud kolmeks osaks, mis hakkavad kummastaval kombel üksteisega põimuma. Põhitekstile eelneb proloog, kus alustatud viited ajavad siirdeid ülejäänud raamatusse. Läbivateks kujunditeks on puuduvad või muunduvad jäsemed – kord pole kellelgi käsi, kord jalgu, niisamuti võivad olemasolevatest kätest-jalgadest saada kollaste küüntega käpad. Kõik algab ja lõppeb ühe väikese poisi juures, kes sündis, sai olevaks ja kelle olemisse tuli teine olend – koer. Nende hinged kasvasid…
-
See algas juba millalgi nullindate keskpaiku, need jooned on olemas Andra Teede, Triin Tasuja, Tuuli Tauli (nüüd Vellingu) luules. Tauli kogu „Täiuslik ja turvaline” minakuju võtab selle keskse tegelase kokku veidi (enese)iroonilisemas mõttes, aga tegelikult pritsivad mürki mitut pidi ka Teede ja Tasuja – võiks öelda, et ennastohverdavamalt, rohkemgi omaenda kuju mängu ja löögi alla pannes.
Muidugi on selliseid tekste Maarja Kangrol (rohkem ehk proosaski, luules on…
-
Käin raamatupoes üksnes luule pärast – jalutan tuttavasse riiulivahesse ja korjan jälle ühe virna nooremaid autoreid kaasa. Sageli lõpeb mu romantiline avastusretk üsna asiselt: laon (luule)kogud lihtsalt ühest virnast teise, mõeldes, kas see on ikka luule või kirjandus, mida lugeda ei taha? Milleks lugeda või arvustada raamatut, millega mul pole midagi ühist ja mis tekitab üksnes tõrksa vastandumise.
Siiski on olemas ka kolmas, ühisosaga virn, millest osa…
-
Proloogselt kinnitan, et ajastuvaimulikel oludel on kujunenud nõnda, et luulet ja mitte-luulet võib eristada ainult nürimeelne ja passeistlik võimukehtestaja (eeldatavasti isane) ning mitte ühelgi institutsioonil ei ole, tähendab, ei tohi olla võimu määratleda, kes on kunstnik ja kes mitte, sest see on, tähendab, tohib olla ainult iga inimese enda deklareerida. Seega teatan siinse teksti preventiivseks kaitseks, et selle näol on tegu luulega, vormiuuenduslikult artikuleeritud kaebehüüuga mu…
