-
Kaks rolli
Ajakirjaniku amet pole tänapäeval eriti austusväärne, kuid toob leiva lauale. Kirjaniku kutse toob leiva lauale vähestele, kuid on sellevõrra väärikam. Mõni kirjanik on samaaegselt ajakirjanik, mõni ajakirjanik tahab saada kirjanikuks ja mõni üksik saabki.
Nii Kadastik kui Kivirähk on pigem suuremat kui väiksemat otsa pidi eesti ajakirjanduses ja nende mõju sellele võib juba praegu väga suureks hinnata, tulevate aastate jooksul see suureneb kindlasti veelgi. Kiviräha rollist…
-
Momentaanselt hakkas muusika valjemini mängima ja võitis kuulmismeele usalduse.
Ja samal ajal lõi katteriie tiivad laiali ja kukkus maapinnale – kuju ei jõudnud suud sulgeda ja kipshammastel vilksatas hetkega ära limpsatud ja alla neelatud veretilgake.
Siis astus sisse tüdruk ja istus diivanile. Oma sülle pani ta nuku istuma. Tüdruk vabandas ja väljus.
Ja ääreni külma piimaga täidetud naine tõmbas pudelikaelalt korgi ja piim valgus igaveseks katkisesse kannu.
Tüdruk kiskus nukul…
-
Tolle mahuka teose tegevustik haarab õige pika perioodi meie uuemast ajaloost: esimeste stseenide aegu kirjutatakse aastanumbriks 1978, lõpp jõuab aga välja kümme aastat hilisemasse aega, aastavahetusse 1987/1988. Viimasena nimetatud aastate peale mõeldes pole mingit kahtlust, miks teosel on säärane pealkiri: „Kaugel näen”. Usun, et paljudele tuletab see meelde Laikmaa portreemaali Kreutzwaldist „Kaugel näen kodu kasvamas”, kus puhkeva koidu esimesed kiired valgustavad Lauluisa nägu, mehe selja taha…
-
Sooja aja luule
Üsna pisikese ja õhukese luuleraamatu autor Kadi Kull pärineb arvatavasti Hiiumaalt. Teost avades jäävad kohe silma Valdek Alberi looduslike taimedega (rabamurakas, kullerkupp, vaevakask, palukas) mustvalged-illustratsioonid, milles imeliselt ühendatud joone ja taime elegants. Joonistused köidavad nii oma visandliku värskuse kui läbimõeldud komponeeritusega raamatukese ruudulähedastel lehtedel.
Enamik Kadi Kulli luuletusi küll murakate ja vaevakaskede maile ei vii (kui, siis ehk lk 42). Rohkem seonduvad nende tekstidega traditsioonilised…
-
Siin „Euroopa ajaloo ristteede” hädad algavadki. Kui keegi oskaks öelda, mis täpselt on Euroopa ajaloo suur narratiiv, oleks meie elu palju kergem. XX sajandist rääkides ei peaks Ida-Euroopa pidevalt Lääne-Euroopale meelde tuletama, et see piirkond on ka olemas; kui aga varasematest sajanditest kõneleda, siis peaks olema kristallselge – ikkagi narratiiv ju – Bütsantsi ja Venemaa koht Euroopa ajaloos jne. Ometi peaks selge olema, et suurt narratiivi…
-
Browni menuvalem näis olevat nii hõlpsasti jäljendatav, et see ahvatles paljusid autoreid sama üritama. Millegipärast meenub esmalt hiljuti sirvitud ameerika autori Jennifer Lee Carrelli briti raamatuedetabelis üsna kõrgele kohale jõudnud „Shakespeare’i needus” („The Shakespeare Curse”, 2010), mis dramaturgi tekste esoteerika ja nõidusega ühendades pakub lahenduse tema mõistatuslikule geniaalsusele, aga sellesarnaseid teoseid on XXI sajandi esimesel kümnendil ka üsna palju eestindatud. Matthew Pearli müsteeriumis „Dante klubi” („The…
-
Ehk peitub Kai-Mai Olbri loomingu kvintessents just neis värsiridades: „Mu veenides voolavad / tangovärvid, / mille kõrval ka kirkaim / näib kahvatu” (lk 155). Tango ja flamenko on läbivad motiivid nii tema luules kui ka kunstiloomingus. Tants on see jõud, mis tühistab argimaailma, annab maagilise elujõu, tiivustab armastama. Olbri poetessiloomus on ennekõike tantsuline, liikuv, temas on tungi ja energiat, mis on paberile kandunud jõuliste, kohati ehk…
-
Kas muusikalavastus on teie arvates teksti mõtte ja stiiliga kooskõlas?
Sellele küsimusele vastates pean kahjuks ütlema „ei”. Kristiina Ehini tegelaste kirju galerii on kammerooperis taandatud Hanna-Liina Võsa esitatavale minale, kes paistab lavastuses eksponeerivat ka Võsa enda alter ego’t. Niisugune lavastuslik lahendus teeb teosest lavastaja ja esitaja Hanna-Liina Võsa isikuloo, mis on eelnenut arvesse võttes autori teksti mõttega vastuolus. Kristiina Ehini raamat on lavastuse õnnelooga võrreldes palju…
-
„Enne minekut pakime kokku
oma õitsevad õunapuud,
oma Läänemaa aasad,
vanad väravakastanid.
Pakime kokku oma ürglaaned,
naabrid koos koerakuudi ja talliga,
kus parajasti magab paar muretut mära ja täkku” (lk 30)
2013. aastal kirjutatud „Paleontoloogi päevaraamat” on omamoodi psühhoanalüüs, mis näitab lisaks sellele, mida ja keda kirjanik armastab ja väärtustab, meie lähiajaloo patoloogiaid, kalkust, vaenu, mõnitamise kultuuri ja seda, kust on pärit meie vastastikuse usaldamatuse juured.
„Mu paleontoloogi vaist ütleb mulle, et siin pole…
-
Mõistmise maastikud
Helmi lugu teeb nähtavaks indiviidi mälujälgede kulgemise rajad ajaloosündmuste keerises, rõhutades Imbi Paju keskset loomekreedot: käsitleda ajalugu inimsaatuste vahendusel, luua niiviisi uusi „mõistmise maastikke”. „Mälu pole kaugeltki mineviku varakamber ega prügikorv, vaid elab usust võimalustesse ja nende võimaluste avamise ootusest” (lk 110), kirjutab Paju. Viidates Ernst Renani rahvusekäsitlusele, kuid laiendades seda kahe ajalooliselt lähedase (hõimu)rahvuse suhte analüüsile, rõhutab Paju, et „minevik ei pea juhtima olevikku,…
