-
Järgmine kiiks käis Y-galeriis Tiina Söödi näitusel „Pu-pu-pu-puudutus” ehk teisisõnu „Tu-tu-tu-tušš. Kokutus või kokutušš”. Teemaks ei ole see, mida pliiats teeb fotonegatiiviga või kunstnik modelliga, vaid inimeste füüsiline kontakt ning kuidas see inimesed kokutama võtab. Tiina Sööt nimetab end suhtlemisperverdiks, aga vannub, et ei hakka raskelt hingama, kui ta bussis inimeste vastu puutub. Sellega ta tunnistab end veel kord perverdiks, sest normaalsed inimesed sõidavad juba ammu…
-
Niihästi riigikogu hoones kui ka Rotermanni soolalaos jätkab Mall Nukke oma sissetöötatud seeriaid. Tema kaks rahapöörist Hobusepea galerii ülemisel korrusel juhatavad sisse uue seeria „Urban Mystic” sealsamas keldrikorrusel, see on teostatud ühistöös kunstniku tätoveerijast tütre Regina-Mareta Soonseinaga. Need kaks rahapöörist on kosmiliste ussiurgete suud linna mütoloogilisse maailma, sissepääs ja väljapääs. Kommertsvihurid, kultuuridesintegraatorid, kollaažimaalija kunstimaardlad. Mall Nukket on inspireerinud lettrisme. Kõik hoolega kokku konstrueeritud kirjanduslikud ja muud…
-
Nii piinlik kui see ka pole, tahan vahele öelda, et üldhariduslik kool kohe üldse ei anna mitte mingeid teadmisi praegu loodava kunsti kohta.
See on tõesti väga tõsine probleem ja mitte ainult Eestis, sellest räägitakse juba aastaid üleeuroopalistel ja -maailmsetel kunstiõpetamise kongressidel, konverentsidel, erialaspetsialistide kogunemistel. Nii jõudsimegi järeldusele, et oleks ütlemata vajalik käivitada koolinoortele mõeldud rahvusvaheline kunstisündmus, mis toimiks samade reeglite järgi nagu n-ö päris kaasaegne…
-
Viisteist aastat on piisavalt pikk aeg institutsionaliseerida igasugune, iseäranis selliste mõõtmete ning ambitsioonidega ettevõtmine, nagu seda on üle-euroopaline järjepidev kunstisündmus. Pole põhjust kahelda iga „Manifesta” sõltumatuses, nagu pole põhjust kahelda kogu selle institutsiooni bürokratiseerumises, teatud sõltuvuses Euroopa (kas või Euroopa Liidu) poliitikast. Kuid olen üsna veendunud, et otsus kutsuda VIII biennaali kureerima mitte üks (või kaks) kuraatorit, vaid kolm täiesti erineva taustaga loomingulist (kuraatorite) kollektiivi –…
-
Vabaduse galerii näituse on oma 90. sünnipäeva tähistanud autor koostanud peamiselt abstraktsetest teostest, mis kestvalt eesti kunstimaailmale kõneainet on pakkunud kui omas laadis täiuslikud. Keerendi fantaasia on ammendamatu, ta pealkirjastab seeriaid tabavalt, iseloomustades ühe sõnaga paberil toimuvaid geomeetrilisi protsesse. Näituse varaseim abstraktne töö on 1982. aasta „Kompositsioon kujunditega”, kuid kogu väljapaneku sisuliseks lähtekohaks on pigem kaks mustvalget pilti „Asjade olek” (1984, 1985), sellepärast, et asjad on…
-
Kes toetavad kultuuripealinn SA Tallinn 2011 kõrval veel tänavust graafikatriennaali?
Kultuuripealinn SA Tallinn 2011 kõrval on suurim toetaja Eesti Kultuurkapital. Kultuuriministeerium toetab väiksemal määral kui varem: meil võttis kümme aastat aega, et saada seal eelarve rea peale, kuid niipea kui masulaine tuli, viis see meid kohe lupsti minema. Toetust oleme saanud veel Tallinna linnalt, rahvuskultuuri fondilt, Seesami kindlustusseltsilt, hasartmängumaksu nõukogult. Saatkondadest nimetaksin Ameerika Ühendriikide ja Austria…
-
Hobusepea galeriis avatud näituse „Guts’n’Roses” („Sooled ja roosid”) töödes saab kokku Mihkel Kleisi kui tõelise b-filmi asjatundja viimaste aastate visuaalne ja heliline maailm. Kleisi filmiblogis on lehekülgede viisi visuaalselt ja sümboolselt üleküllastunud filmistill’e, millest üks on jaburam kui teine. Näitusel esitatud maalid on justkui nende teemade edasiarendus. Fragmentaarselt on esitatud külluslikult groteskseid stseene, kus surnud tuvist on saanud fantastiline eepika, sünnitamisest horror-stseen, flirt muutunud fetišiks, kaubanduskeskus…
-
Kahtlemata maitsevad ka kunstnikud tehnoloogia arengu magusaid vilju: näiteks nad võivad kulka taotlusi võrgu kaudu esitada ja maalimotiive projektori abil lõuendile lasta, kuid arvamusse, et see kõik toob kaasa üksikisiku kirgastumise ja inimkonna õnne, näivad nad suhtuvat pigem skeptiliselt. Futupessimismi eredaks näiteks on näituse rahvusvaheline osa raekojas, kus esinevad juba tuttavad rühmad Amazing Hancock Brothers ja Cannonball Press Ameerika Ühendriikidest. Nad külvavad vaatajad üle sadistliku infotulvaga.…
-
Meenutuseks loeme näitused veel kord üle kronoloogilises järjekorras: Silver Vahtre, Ignar Fjuki „Nähtamatu arhitektuur”, Urmas Pedaniku „Vaated” (kuraator Reet Varblane), Erki Kasemetsa „Kohad”, Liina Siibi „Gimme Danger”, Alessandro Damiano „Studi d’ombra” (kuraator Elnara Taidre), Art-Raidersi, Igor Vareškini, Oleg Vladimirski „Odessa пунк” (kuraator Anders Härm), Marko Nautrase „Vuje”, Ott Kadariku „Rahvusvaheline panoraam vol. 2”, Jass Kaselaane „Tulge tagasi inimese lapsed”, Anu Vahtra, Johnsoni ja Johnsoni (Taavi Talve,…
-
Viini 1960ndate ja 1970ndate üheksa silmapaistva kunstniku Evelyne Axelli, Õde Corita, Christa Dichgansi, Rosalyn Drexleri, Jann Haworthi, Dorothy Iannone’i, Kiki Kogelniki, Marisoli ja Niki de Saint Phalle’i näitusega avastasin popkunsti uuesti. Esmapilgul ei erine seal esitatud naiskunstnike popkunst sama perioodi meeste loodust: ka naised kasutavad kirkaid värve, graafilist joont, selgeid ja stiliseeritud vorme ning massikultuurist laenatud sümboleid. Samas on nende tööd selgelt tolleaegsete poliitiliste ja argiprotsesside…
