-
„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub.” Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse” ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.
Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali…
-
Praegu vaid ingliskeelse raamatu puhul jääb üle vaid loota, et kunagi ilmub ka eestikeelne versioon. Kogumikus on 13 artiklit, mis katavad ajavahemiku alates ilmasõdadevahelisest perioodist kuni lähiminevikuni. Asjast huvitatud lugeja avastab kindlasti palju uut, kuna suuremas osas on tegemist vaid mõne aasta eest kättesaadavaks muutunud arhiividokumentide alusel tehtud uurimustega. Baltikumi küsimus oli külma sõja ajal kindlasti kõrvalise tähtsusega, kuid sellele vaatamata tegelesid suurvõimud selle teemaga mingil…
-
Mingil moel väljendub emakeele võõrus selle kõneleja suhtes pidevas kirjakeele ja kõnekeele vahelises pinges, mille jätkumisele võib sattuda ka pärast lapsepõlve. Sõltub muidugi inimesest, kuid igas keelekasutuses toimub rohkem või vähem asju, mis kirjakeele seisukohast on ekslikud või väärad. Mõned kõnekeelsed vead on rohkem levinud kui teised. Väga tihti kasutatakse näiteks suulises kõnepruugis sõna „õigesti” asemel „õieti”, millel õieti on identne tähendus sõnaga „õigupoolest”. Kuid erinevusi…
-
Peterburi linn annab välja kirjanduspreemiat N Liidu sõjaväelaste kangelastegusid Teises maailmasõjas ülistavate teoste eest. 2003. aasta eest oli selle auhinna saajate hulgas kahetsusväärselt ka Soome kodanik. Normaalne käitumine oleks olnud auhinnast keeldumine, kuidas sa ikka vaenlase nimega auhinna vastu võtad. Aga seda ei juhtunud ning põhjuseks saab olla kas ahnus, alatus või haigus. Auhinna statuut võimaldab meil välja arvutada juudaseekli ja Vene rubla täpse vahetuskursi: 1…
-
Tõepoolest, ei olegi tasuta, nagu paljud arvavad! On hoopis õppemaksuta. Aga mis see on? Kas õppemaksu alla käivad ka õpikud, töövihikud, sõit kooli, värvid ja pliiatsid? Või on võimalik, et sõna „õppemaksuta” tähendab õigust siseneda kooli ruumesse ilma raha maksmata? Lõive ja arveid tuleb aga tasuda selle eest, et õpetajal oleks palk, koolipõrand puhas, paber ja seep kemmerguis, et ventilaator töötaks, et valgustid valgustaksid, et aknad…
-
Taas on käes sügiskuud, kuid mitte kõik pole neis päris uus. Kohalikus meediasektoris on näiteks taas rünnakule asunud Schibsted. Ühest või teisest torust, erinevate brändide alt, antakse piisava regulaarsusega tuld rahvusringhäälingu ja tema eri laadi ettevõtmiste pihta. Neist tuleb aru saada: kuigi reklaami osas otseselt ei konkureerita, siis puhtalt ERRi olemasolu, asjaolu, et vaatajad, kuulajad, lugejad, klikkijad liiguvad potentsiaalselt mujale, on erameediale paratamatu äririsk. Seda laadi…
-
Ta toetub universaalsetele eetikaprintsiipidele, hierarhiseerides ja modifitseerides neid omamoodi. Ta ühendab sama rahvuse üksikinimeste ja ühiskonnarühmade ühised printsiibid. Muidugi on igal inimesel eetikatõdesid, mis ei klapi rahvuslikega kokku. Kindlasti võib mõni printsiip, mida rahvus x omaks peab, olla oluline ka rahvusele y. Aga see ei tühista rahvuse eetikat. Mis on eesti eetika?
Eetika küsib alati: mis on keskne väärtuse kandja, kas tegu või teo tagajärjed? Eesti…
-
a.
Elame maailmas, mille kohta Artur Alliksaar on tabavalt kirjutanud, et keegi ei leia endale siin „väärilist valgust” ega „kohast kannatust”. See on „lahendamatute luhtumiste maailm, paratamatute lahtumiste maailm”. Inimesel on siin lihtne eksisteerida (tasuta antud elu vohab otsekui nakkushaigus nii indiviidis kui liigis), ent raske õnnelik olla. Iseäranis pikema aja vältel. Küsimus, kuidas elada, kuhu püüelda ning mida väärtuseks pidada, jääb ilmselt igavesti värskeks ja aktuaalseks…
-
Sellele katkendile, milles poeg pöördub ahjul lesiva isa poole, lisas esineja oma kommentaari: „Olustik jätvat õige jõhkra mulje, kuid erilisi moonutusi sellegipoolest polevat”. Väitele järgnes põhjendus: „Mõni aeg tagasi töötasin Tuula lähedal; inimesed olid seal just sellised, nagu Tšehhov on neid oma jutus kujutanud”.
Seda kuulates meenus mulle kõigepealt üldine juhis, mida kirjanik oli kogu elu jooksul järgida püüdnud: inimesed muutuvad paremaks alles siis, kui neid kujutada…
-
ja käsikiri Ilmar Raag. Operaator Mait Mäekivi, heliloojad Jimi Tenor ja Rainer Jancis, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümid Anu Lensment, heli Olga Bernadt, Horret Kuus, monteerija Joona Louhivouri. Osades Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre, Tambet Tuisk, Margus Prangel, Märt Avandi, Marilyn Jurman, Lembit Ulfsak jt. Produtsendid Riina Sildos, Aleksi Bardy, Amrion Productions ja Helsinki-filmi OY, 94 min. Esilinastus Karlovy Vary filmifestivalil 2008. aasta suvel.
Mida peab tegema lahtise peaga…
