-
Aaviku geenius
Eks tunta Aavikut mitmetahulise tegevuse järgi. Peale tuntuima – tõhusa sõnaloome – jõudis ta programmiliselt ja süstemaatiliselt uuendada paljutki eesti vormimoodustuses. Ühtlasi oli Aavik osav keeleuuenduse mainekujundaja, levitades oma aateid ja vaateid menukirjanduse abiga. Mööngem, et noored inimesed, kes keeleuuenduse teooriat ja keelekorralduse praktikat koolitunnis mõttetuks ajaraisuks pidasid, said Aaviku keelepruugi ja uudissõnad märkamatult külge isukalt roima-kirjandusele kaasa elades.
Eesti kauaaegseim Aaviku-uurija Helgi Vihma ütleb usutluses…
-
-
See väide annab Maret Maripuu puu taha läinud afäärile hoopis teistsuguse värvingu. Niisiis, tuleb välja, et see seaduseelnõu ei tulene mitte majanduslikust paratamatusest ega ka ebamäärasest vajadusest kellegagi konkureerida, nagu väideti, vaid väljendab hoopis teatud poliitilist meelsust. „No nüüd me siis räägime!”, võiks parafraseerida ühte tuntud näitlejat. Järelikult võib öelda, et teistsuguse poliitilise tahte korral saaks ka teisiti.
Tööseadus ja klassiviha
Aga sellega meie tubli peaminister ei piirdu.…
-
Eesti keel kui riigikeel, asjaajamise keel ja õpetuse keel olid põhiseaduses varemgi kirjas, ent vahest alles nüüd, kui eesti keel on nimetatud meie tõotuses, saab igaühele selgeks, et keel on osa meie põhiseaduslikust korrast. Keel kohustab ja keel on kohustus. Keeleta pole riiki ja meie riigi üks alusmõtteid on keel. Eesti riik saab olemas olla ainult eesti keeles.
Ühtlasi on eesti keel selle maa kõige suurem ja…
-
-
„Jaan Laur, Abia mees, on kaua aega Tartu maal suure Kassinurme mõisa rentnikuks. Ka oli Abia mõis mõne aja Abia meeste Jaan Sarri ja Peeter Ermase ja Hendrik Lauri käes üksteise järel rendi peal. /—/ Jaak Koger, Abia mees, üks talu poiss, rentis esite Pöögle suure kõrtsi, ostis siis Tartu maalt paar talu, müüs need jälle ära ja ostis Valga juurest Seeli mõisa ja Pinta karjamõisa.…
-
Äraütlemata palju on meisse ladestunud nõukogudeaegset taaka, mis on nagu raskemetall, millega on meie kui postsoveetide hing ja mõttemaailm reostunud. Ise seda ei adu, endale seestpoolt tundub kõik ikka nii õige. Aga katsugem end näha kõrvaltpilguga.
Ühe vana, sovetiaega näinud mehe „filosoofiast”.
Tallinna all-linnas seisab üks uhke hoone – Niguliste, mis on vastust oma sfinksilikule küsimusele nõudnud juba õige mitme valitsus- ja omavalitsuskoosseisu käest. Aeg-ajalt tuletatakse seda…
-
Mu iva on osutada, mis allikast, millisest “vaimsest atmosfäärist” see sõna pärineb – tollelt infoühiskonna narrikarnevalilt. Varaseim leitud otsinguvaste on juba oktoobrist 2005, kommentaaris Veidemanni kolumnile, milles ta protestis Langemetsa Sirbi artikli vastu, kus too ründas “kommarisärgi-afääri” järellaines Veidemanni, Ruutsood ja Jõerüüti. Aga esimest korda kerkis väljend kommentaariumitasandilt “päris” ajalehte, s.t arvamuslugude rubriiki möödunud aasta kuumadel päevadel, 4. mai Postimehes Urmas Sutropi artiklis “Toetame oma põhiseaduslikku…
-
Kui tegeliku pornograafia levikul Internetis on kehtestatud mõningaid juriidilisi piiranguid, siis võiksid Eesti Interneti-kommentaare haldavad firmad oma hea nime säilitamiseks luua kas või sümboolsed piirangud kommentaaride lugemiseks ja kirjutamiseks, nagu on teinud Eesti Päevaleht, nõudes sisselogimist. Kuna Delfi portaal on vägagi sõltuv anonüümse kommenteerimise võimalusest, siis võiks too kaaluda hoopis kommentaaride lugemise piirangut, näiteks sisselogimise nõudega. Nii vähemalt ei satu lugema see, kes lugeda ei taha.…
-
Algul, kui poliitikuid veel polnud, vedas arengut ajakirjandus. Paljud poliitikud kasvasidki ajakirjandusest välja. Vabaduse tulles mõtles ajakirjandus rohkem oma missioonile kui kasumile. Samas tulid lavale uued väljaanded, üldpilt oli rikkalik ja hariv. Seejärel lõi ajakirjandus kolletama, süvaanalüüsid asendusid pinnapealse ärapanemisega. Tajudes oma mõju ja sedagi, et ta õieti millegi eest ei vastuta, läks ajakirjandus tihti üle piiri. Faktitäpsus ja oskus teemasid tähtsuse järjekorda seada pole juba…
