-
Mõeldes nõukogude perioodi tippinterjööridele, meenuvad kohe mitmed vanalinna kohvikud-restoranid ning modernistlikud suurobjektid. Uudselt ja moodsalt ei mõjunud mitte ainult uusehitised, vaid julgelt käidi ringi ka ajaloolise ruumiga. Kui aga püüda otsida neist täna jälgi, põrkame kokku asjaoluga, et sisearhitektuur on kõige kiiremini muutuv kunstiliik ning just interjöörid jäävad esimesena ajahambale ja muutunud moemaitsele ette.
Sisearhitektide Väino Tamme ja Vello Asi loomingus kohtuvad tollase arhitektuurielu erinevad tahud.…
-
Räägitaksegi, et pealkirjas toodud sõnadega oli juba ammustel aegadel kõvasti nalja saanud. Nimelt hõiganud Nõukogude Eesti noored üleilmsel noorsoofestivalil Moskvas selle asemel, et teiste vennasrahvastega koos vene keeles “Mir! Družba! Festival!” skandeerida, hoopis “Hiir! Nurgas! Vesti väel!” Sellist huumorit olevat eestlased harrastanud ka varemalt. Nii lõuanud eesti soost soldatid Vene tsaarile keisrihümni lauldes “Bože, tsarja hrani. . . .” (ehk “jumal, keisrit kaitse sa. . . .”) asemel ikka selges eesti keeles:…
-
Eeldan ja loodan, et Vabadussõja monumendiga nii hullusti ei lähe. Sest praegu ei ole avalik huvi vastakuti erahuviga, vaid iseendaga. Tahaks sammast, aga mitte seda. Aga millist siis? Mida rohkem inimesi käib Laidoneri muuseumis vaatamas seal välja pandud võistlustöid, seda domineerivamaks peaks ühiskonnas muutuma ka veendumus, et see suure risti mõningane maitsetus on ikka tühiasi võrreldes kõige sellega, millega võistlusel osalenud kunstnikud oleksid meid võinud halvema…
-
Leidub palju teoreetikuid, kes väidavad, et tegelikult ei ole olemas ühtegi juhtumit, mida saaks kahtlusteta pidada majandusmullist väljumiseks pehme maandumise abil. Tegemist on niisiis akadeemilises mõttes määratlemata mõistega, mida tavaliselt kasutatakse tulevikust kõneldes siis, kui kõneleja saab isegi aru, et endine lend ei saa jätkuda. See on laiatarbemüüt, mis peab aitama ära hoida paanikat majanduslike olude halvenemise olukorras, kuna rõõmsat meelt säilitamata ei ole võimalik langusest…
-
Eesti lähiajaloo kõige primitiivsem käsitlusviis jagabki kirjutatu Venemaad soosivaks või kritiseerivaks. Nii näiteks on pärast Tõnismäe puhastamist pronkssõdurist (olgu siinkohal kiidetud peaministri ja tema kaaslaste otsustavust ja tarka tegutsemist!) ajalehtede veerge täitnud Tallinna ja Tartu sotsiaalteadlaste ning muidu sotsialistide hala. Lähiajaloo-alased itkulaulud on saanud selle lahutamatuks osaks. Mitte ainult siin, aga nii idas kui läänes on neid, kes ootavad, et Eesti ajalookäsitlus muutuks Venemaa suhtes andestavaks,…
-
Märkide ja sammastega on meil üldse lakkamatult tüli ja pahandust. Pahanduste ritta mahuvad korruptsiooni ja potjomkinluse järele lõhnav “Welcome to Est-onia”, naiiv-militaristlik Lihula sammas ja naaberriigi “abistava käega” vene impeeriumimeelsete kultuspaigaks kujundatud Tõnismäe memoriaal. Sambadiskussioonides on kombeks esile tuua peeni kultuurisemiootilisi põhjendusi, mida mingi märk “tegelikult” ja üleüldse tähistab. Tegelikult on need kasutud: tähendus on aktuaalne üksnes “praegu” ja konkreetse inimgrupi jaoks. On vist paratamatu, et…
-
Ent see ei puuduta ometi laiemat pilti. Tuletada Eesti ja Läti koloniseerimine eestlaste sõjakusest on meile ikka liiga suur au ja ebahistoristlik. Siinsete rahvaste geopoliitiline asend ise tingis, et need maad oleks neitsi Maarjale pühendatud nii või teisiti. Või kellegi teise poolt hõivatud. Kui lisada siia Toomas Väli (muide, numbri parima) loo võrdlus eestlaste ja lätlaste kaitsetahte erinevustest ning suhtumisest militaristikasse laiemalt, siis võiks arvata, et…
-
Kuus aastat tagasi Helsingi ülikoolis kaitstud väitekirja kokkuvõtlik sõnum on lihtne ja sünge: Läti eestlusel pole tulevikku. Seda kordab autor nagu refrääni sissejuhatusest lõppsõnani. “Tänapäeval assimileeruvad Läti eestlased kiiresti lätlaste ja venelastega” (lk 9), “Läti eestlaste suurim probleem on assimileerumine, just see hävitab aegamööda kogu rahvusvähemuse” (lk 17), “Nüüd on juba liiga hilja päästa Läti eestlust, sest emakeelena eesti keelt rääkivaid ja/või õppivaid lapsi tegelikult ei…
-
John Lewis Gaddis on hinnatumaid külma sõja eksperte. Tema 1972. aastal ilmunud külma sõja alguspõhjusi eritlev teos (“The United States and the origins of the cold war”) võitis Columbia ülikooli Bancrofti auhinna, mida peetakse Ameerika üheks mainekamaks ajaloolase tunnustamisel. 1982. aastal ilmunud ohjeldamise strateegia analüüs “Strategies of containment: a critical appraisal of postwar American national security policy” on mõjukamaid teoseid Teise maailmasõja järgsete rahvusvaheliste suhete kohta.…
-
Pressitekstist võib lugeda: “Enam kui teised kujutava kunsti liigid on skulptuur läbi aegade rääkinud võimust: skulptuur on alati olnud tihedalt seotud väärtuste kinnistamise ja võimu manifestatsioonidega, selle kaudu on end põlistada püüdnud arvukad ideoloogiad. Võimu tellitud paatos on hirmutav, ent ideoloogilise pelutavuse kõrval ei pruugi sugugi välistatud olla skulptuuri jõud ja ilu. Võim on see, mis laseb püstitada ausambaid vabadusele.” Kõige kurvem selle juures on, kui…
