-
Kui ma ei usuks, et teadusraha on võimalik õiglaselt jagada, siis ma ei oleks hakanud nende küsimustega tegelema. On vaja head reeglite ja ekspertide süsteemi, mis koos annab optimaalse tulemuse. Et oleks kõigile võimalikult ühesugused tingimused ja samal ajal oleks võimalik paindlikult arvestada teatud erialade ja teemade erilisust või nüansse. Ma poleks aus, kui ütleksin, et ma täna tean, kuidas raha jaotada. Siin on veel rida…
-
Cicero pühendus filosoofiaküsimustele enamasti siis, kui riigis valitsev olukord ei võimaldanud tal riigi- ja kohtuasjadega tegelda. Nii kirjutas ta Caesari ainuvõimu ajal a. 46–44 e.m.a mitu olulist teost, mis annavad Rooma lugejale ülevaate kreeka filosoofiast. “Kohustustest” (“De officiis”) on loodud 44. aastal. Sama aasta märtsi iididel oli Caesar tapetud. Cicero õigustab seda mitmel korral kui türannitappu (nt 2.23, 3.19). Kahjuks ei olnud tapmise korraldajad täpselt läbi…
-
Kristiina Ross: Marilyn Yalomi “Rindade ajalugu” on iseenesest päris vaimukas katse esitada ülevaade naise positsioonist eri kultuurides tähenduste kaudu, mis rindadele kunagi kuskil on antud: “pühadest rindadest” vanas Egiptuses, Kreekas ja Kaananis kuni XX sajandi lõpu “vabastatud rindadeni”. Kui rindade erootiline ja emalik funktsioon on ilmselt iseenesestmõistetavad, siis sisukord lubab sissevaateid ka näiteks rindade poliitilisse, psühholoogilisse ja ärilisse tähendusse.
Johanna Ross: Mulle tundus äärmiselt põnev avastada, mida…
-
Kui kolmkümmend aastat tagasi oli maailm enamiku jaoks meist must-valge, raudse eesriidega piiratud ja valik seetõttu lihtne – võimalust valida peaaegu polnudki, viisteist aastat tagasi tundus paljudele, et langenud eesriided on paljastanud ainsa ja vankumatu tõe, et must on tegelikult valge ja vastupidi –, siis ajapikku, kirju kapitalismi varjus, on meisse üha sügavamaid juuri ajamas ebamugav teadmine, et ajalugu ja sellega seoses ka meie kultuuriteadvust mõjutav…
-
“Ma mäletan, et päeval, kui rööviti Aldo Moro, tulid vanemad mulle kooli järele, sest nad kartsid, et nüüd hakatakse kätte maksma.”
Daniele
“Keegi ei tahtnud mulle rääkida, mis on “bierre” (BR, punased brigaadid – O. L), isegi kui küsisin. Siis ma mõtlesin, et neid kutsuti “brigate rosse” selle pärast, et nende pükstel oli punane triip. Tegelikult oli see ju karabinjeeridel. Noh, kui tänapäeva vaadata, siis teatud…
-
Enrico Crispolti (1933) on itaalia kunstiteadlane ja kuraator, kes on oma uurimistöös keskendunud futurismile, sõjajärgsele avangardile, Renato Guttusole, Lucio Fontanale jt itaalia kunsti kesksetele kujudele. Praegu töötab Crispolti kunstiajaloo professorina Siena ülikoolis. Kureerinud kümneid näitusi, teiste seas sarja “Alternative attuali” (“Aktuaalsed alternatiivid”) 1960ndatel Rooma lähistel L’Aquilas, kus eksponeeris muu hulgas ka Nõukogude põrandaaluste kunsti, teiste seas Ülo Soosteri teoseid. 1976. aastal oli ta üks Veneetsia biennaali…
-
Teiseks, selles käimasolevas uurimisprotsessis on ka Eesti sees: ka meie pole veel suutnud rahulikult raamistada sõjajärgset/nõukogude perioodi. Kas meiegi võime kasutada võlusõna “modernism”: mis oli nõukogude modernism, sotsialistlik modernism, Hruštšovi modernism jne? Kuidas hinnata oma sõjajärgset kunstilugu, millised kriteeriumid peaksid olema selle perioodi ajaloolise uurimise aluseks? Võib tunduda, et jälle keerutatakse nn metodoloogia ümber nagu nõukogude ajal, kus avameelset analüüsi tihtipeale asendas metodoloogiliste küsimuste arutamine, uurimisviisi…
-
Pole midagi uut päikese all. Erinevad meeleseisundid ja hoiakud saavad tänagi üsna karme poliitilise alatooniga hinnanguid. Seejuures ei ole oluline teemavaldkond või argumentatsioon – tähtsaim on üldine “hääletoon” ja meelsus. Leidub kutsumusega persoone, kes valvsalt jälgivad, et “virisejad” liiga valjult ei viriseks. Tundub, et pärast aprillisündmusi on meelsuse hindamine kuidagi eriti politiseerunud. Iga pisutki kriitilisem arvamus või üldistus on justkui kurjast, “meie asja” vastu. See tuletab…
-
Seega paistab, et eesti kultuuri rahvusvaheline edu hakkab kanduma lisaks muusika ja animatsiooni vallale üha rohkem ka mujale ning näitab, et kuigi riik püüab kultuuris näha kollektiivset jooksmist-võimlemist ja kinnisvaraarendust ning kohalik seltskonnatiigike püüab sünnitada ülesüstitud huultega ning jäigastunud juustega elukunstnikke, toimub mujal midagi aeglasemat, vaiksemat, hoovavamat ja rabedast rabelemisest kaugemale ulatavamat.
-
Millega võib selles olukorras arvestada kultuur? Rahvuskultuur on teatavasti kõigi Eesti põhiseaduslike valitsuste prioriteet, sest nii on kirjas põhiseaduses. Prioriteet tähendab poliitilises slängis raha, rohkem raha ja ennaktempos kasvu. Kas ka aastal 2008? Nagu ka enne riigikogu valimisi sai osutatud, kipub kultuuri rahastamise osakaal riigieelarves aasta-aastalt kahanema. Oma ametisseastumise-järgses intervjuus Sirbile pareeris uus minister Laine Jänes selle kriitika järgmiselt: “Kogu süsteem on natuke keerulisem. Osakaalust saab…
