-
Õunpuu mõlemad linateosed “Tühirand” ja “Sügisball” on tõukunud Mati Undi samanimelistest tekstidest. Üks Õunpuu loodu võlusid seisnebki viisis, kuidas ta ühelt poolt teeb kummarduse vanameistri loomingule ning teiselt poolt hülgab selle, liigub sellelt edasi. Nii nagu “Tühiranna” taandridadeta palavikulisus muundus filmis lakooniliseks avaruseks, nii on Õunpuu säilitanud “Sügisballis” küll Undi loo sõrestiku, kuid ehitanud sellele siiski oma nägemuse. See ei tähenda ainult seda, et tegelased on…
-
Erutusid, nagu ikka, need, kes ei viitsinud või suutnud pakutud näitajaid endale mõistetavaks teisendada ega tegeliku elu konteksti paigutada. 3100 õpilast on palju, kolm suurt koolitäit. Aga 2% on väga vähe. Kui üks klassikomplekt on 24 õpilast, siis 2% sellest on ligikaudu pool õpilast. Seega igas klassis puudub põhjendamata pool õpilast ühe täiskoolipäeva nädalas või siis üks õpilane 3-4 tundi nädalas. Nii vaadates pole seda sugugi…
-
Esimesel pilgul on sellist pahameelt raske mõista. Sirk ja Karjahärm ei ründa oma raamatus õieti kedagi, vaid üritavad oma teemale läheneda võimalikult rahulikult ja emotsioonivabalt. Allikule ja Ruutsoole on pigem probleem see, et autorid nimetavad asju nende õigete nimedega. Okupatsioon on nende jaoks okupatsioon, kaasajooksikud on kaasajooksikud ja kohanejad on kohanejad. Kui keegi ootas autoritelt eesti kommunistide “vabadusvõitluse” ülistamist või nende õigeksmõistmist, siis pidi ta selles…
-
Hiina luule tuntuma poeetika autor Lu Ji on III sajandil kirjutanud: “Pärast hulga andekate kirjanike lugemist jõudsin mõnede luulekunsti puudutavate asjade mõistmiseni. . . . Kord suudan loodetavasti need peened saladused sõnadesse panna. Klassikutelt õppimine on otsekui kirvega kirvevarre tahumine – eeskuju hoitakse otse oma käes, aga uue teose loomiseks vajalikud oskused jäävad tihti sõnastamatuks.” Selline tsitaat võib tunduda kohatu, sest õhtumaa luules on juba paarsada aastat valitsenud originaalsuse…
-
Eriti viimasel aastakümnel on “mälu” mõiste olnud ühtlasi väga ekspansiivne, neelanud alla terve rea varem laialt kasutusel olnud termineid (nagu näiteks “traditsioon” või isegi “ajalugu”). Ent millest me siis räägime, kui me kõneleme mälust või – andudes sellest tulenevatele lugematutele õpetatud sõnamängudele – ka meeldetuletamisest ja meenutamisest, mälestamisest ja mälupaikadest või samuti vastumälust ja mäluaukudest, unustamisest ja amneesiast?
Vaidlus selle üle, kas me üldse saame rääkida…
-
Lisaks õpetasid suveülikoolis juba nimetatud Jeffrey K. Olick, Jüri Kivimäe, György Schöpflin, Epp Annus, Lorenzo Cañás Bottos, samuti ajaloolane Karsten Brüggemann (Lüneburgi Nordost-Institut), sotsioloogid Siobhan Kattago ja Airi-Alina Allaste (TLÜ EHI), memoriaalkunsti ja museoloogia ekspert Stuart Burch (Nottinghami Trenti ülikool), antropoloog Aet Annist, fototeoreerik ja -praktik Peeter Linnap (Tartu kõrgem kunstikool) ning režissöörid Ilmar Raag ja Jaak Kilmi. Suvekooli välitöid juhatasid TLÜ EHI maastiku ja kultuuri…
-
Virginia ülikooli sotsioloogia- ja ajalooprofessor Jeffrey K. Olick on kollektiivse mälu uurimise vallas kujunemas üheks tänapäeva kõige tuntumaks ja viljakamaks autoriks. Tema uurimused puudutavad peamiselt mälutööd sõjajärgsel Saksamaal. Jeffrey Olicku monograafiatest on tuntuim “Poodu majas. Saksamaa kaotuse agooniad, 1943–1949” (“In the House of the Hangman: The Agonies of German Defeat”, 1943–1949”, 2005), lühematest uurimustest annab aga hea ülevaate äsja ilmunud esseekogumik “Kahetsuse poliitika: kollektiivne mälu ja…
-
See uurimisretk algab teelahkmetelt, kus kohtuvad kaks viimasel ajal levinud kultuuriajaloole lähenemise viisi: mälu ja etenduste (performance) uurimine.1 Kuna käesolev loeng on pühendatud mälu etendamisele, siis tuleks alustuseks eristada nende etenduste eri liike või žanreid. Ühes äärmuses leiame me eest ajaloolised näidendid – Shakespeare’ist ja Strindbergist tänapäevani välja – või ka Verdi ja näiteks Glinka ajaloolised ooperid. Ehk teisisõnu etendused, mis järgivad oma kindlat korda ja…
-
Maailma suuruselt viienda riigi Brasiilia kohta on kaks nädalat tõesti kokku surutud aeg. Kuid tundes oma võimeid pigem jäljekütina kultuurmaastikul kui rajaleidjana madudest ja insektidest kubisevas ürgmetsas, jätsin kõrvale tungivalt soovitatud Iguasso joad Uruguai ja Argentiina vahele jäävas Brasiilia lõunakiilus, Amasooniast ja kaugetest põhjapoolsetest kolgastest rääkimata. Piirdusin suurlinnade São Paulo ja Rio de Janeiroga, põigates ühel pealelõunal ka Rio lähedal mägedes asuvasse Petrópolisse. Just selles linnas…
-
Eesti lähiajaloo kõige primitiivsem käsitlusviis jagabki kirjutatu Venemaad soosivaks või kritiseerivaks. Nii näiteks on pärast Tõnismäe puhastamist pronkssõdurist (olgu siinkohal kiidetud peaministri ja tema kaaslaste otsustavust ja tarka tegutsemist!) ajalehtede veerge täitnud Tallinna ja Tartu sotsiaalteadlaste ning muidu sotsialistide hala. Lähiajaloo-alased itkulaulud on saanud selle lahutamatuks osaks. Mitte ainult siin, aga nii idas kui läänes on neid, kes ootavad, et Eesti ajalookäsitlus muutuks Venemaa suhtes andestavaks,…
