-
Kevadel ilmus prantsuse kirjandusajakirja Brèves 103. number, mis on suures osas Eesti-teemaline. Romaanile ja lühiproosale keskenduva ajakirja Eesti erinumbris kirjutab Antoine Chalvin eesti novelli ajaloost ja annab ülevaate eesti novelli tõlgetest prantsuse keelde. Samasse numbrisse on ta tõlkinud kaks Mehis Heinsaare novelli. Heinsaart intervjueerib Georges-Olivier Châteaureynaud. Joris Fromet tutvustab Tallinna arhitektuuri ning kunstnikud ja fotograafid Liisa Kruusmägi, Kaia Kiik, Tõnu Tunnel ja Renee Altrov oma loomingut.…
-
Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid . . . . Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest…
-
Mis siis on need Heinsaare ühetaolisuse-muljet toetavad korduvad elemendid? Esiteks kindlasti tema väljapeetud, põhjalikult läbitöötatud, kahtlemata mõjuv, kuid pikapeale ehk ka väsitama kippuv stiil. Heinsaar kirjutab äratuntavalt vanamoelises, eestiaegselt mõjuvas keelepruugis, mille järgi võiks nii mõnegi loo paigutada XX sajandi esimesse poolde, kui autorit ei teaks.
Järgmisena tuleb nimetada Heinsaare folkloorsust. Muinasjutule (vahel ka muistendile) viitavad nii mõningad struktuurielemendid (kangelase eesmärgi leidmisele eelneb tingimata kellegi teise määratud…
-
Patti Smith (sünd 30. XII 1946) on üle kümmekonna kauamängiva avaldanud USA laulik ja poeet, põhimõtteline maailmaparandaja, tohutu romantik, mässuline, elus esmalt põhimõtteline kunstnik, kes võib kõik ohverdada tolle loodu ja loodava nimel, kes armastab enim kunsti ennast, ka teiste tõeliste kunstnike puudutust. Ja kohe-kohe on ta Eestis, ta on siinsamas: me võime vaadata tulle!
*
Üks plika sääl USAs, tol muinasjutulisel äramaal, lihtne plika, aga sisimas muidugi…
-
Humoristlike lugude kogumikule „Meretagune asi” (1976) järgnes Jüri Tuuliku viljakaim loomeperiood. Mõne aasta jooksul kirjutas ta lisaks lühiproosale kaheksa kuuldemängu, kaks telenäidendit, näidendi „Pulmad Abruka moodi” ning romaani „Vares”. Järgnes vaiksem ajastu: natuke lühiproosat ja paar kuuldemängu aastas. Lisaks hulk „surematuid” välkmalepartiisid sõprade seltsis ja (ka) Jüri rikkalikus verbaalses garneeringus.
Uuel aastatuhandel tõi kirjastus Maalehe Raamat Jüri Tuuliku taas prožektorite valgusesse, avaldades tema loomingu paremikust mitu tüsedat…
-
Maastik, mis ulatub Imavere pudupoest Nagpuri kriketiklubini, India koerakarja keskelt Calway varesteni. Sinna mahub Tarquinia etruskide muuseum ja terrakota-armee Honeckeri pikas pidusaalis, õhtuvaated Otepääst Andideni, nii Uri, Akkadi ja Babülon kui Vargamäe, Kiini ja Mikussaadu, Tallinna-Tapa rongi rattamürin, Turu toomkirik ja Visby paksud kassid, kellad kaelas; Harju, Viru ja Karja tänavad, Tähtvere öö ja Nüpli järv, Nõmme, Musta- ja mõlemad Munamäed, nii Toompea, Toome- kui Tõnismägi,…
-
Hiljuti ilmus Moskvas „Lotmani kogumikus” Sirje Oleski venekeelne artikkel „Jaan Kaplinski – emigrant, kes ei emigreerunud”.[2] Suur osa artiklist on pühendatud Jaan Kaplinski suhetele eesti keelega laiemas poliitilises kontekstis: luuletaja 2010. aasta lõpus lausutud fraasil „Goodbye my Estonian” oli laialdane vastukaja. Luuletaja pöördumine vene keele poole ei ole aga minu arvates poliitiline seisukohavõtt, vaid hea kultuuri mitmekeelsuse tunnus. Sellest on veenvalt kirjutanud Juri Lotman (mitte niisama…
-
Forster kujutab loos aega, kui inimesed on (vabatahtlikult) pagenud elama maa alla mesilaskärge meenutavasse struktuuri, väikestesse lakoonilistesse tubadesse, kus ainsad mööbliesemed on tugitool ja kirjutuslaud. Nad on loobunud kõigest loomulikust, neid „ümbritseb tehisõhk, tehisvalgus ja tehisrahu”, nende füüsis on kärbunud ja nad on näost „kahvatud nagu seened”. Inimesed on loobunud vahetutest kogemustest, pidades neid lausa põlastusväärseks. Selle asemel on nad alalises ühenduses Masinaga, mis vahendab nende…
-
Inimestena suudame me kõik üsnagi persse keerata, see on kindel: seitse miljardit (ja enam), keda valitseb nende enda edutatud vaimselt keskpärasem ja ahnem osa . . . . See on üsna lohutu perspektiiv, mis toob aga kirjandusele kaasa kaks enam-vähem võrdselt hüva lahendust.
Kui me sama malli ja haiglase edu-usuga jätkame, jõuab paratamatult kätte hetk, mil inimkond ellujäämiseks kaotab vabaduse selles mõttes, nagu me täna seda demokraatia-turumajanduse kaudu defineerime. Mis…
-
Renatele, Karlile, Ingele
Puudutuse-laulupeo meeleoludega kokkusobivalt on hea rääkida Tartu ülikooli professori Karl Pajusalu kahest kogust armastusluuletustest, millel autor laseb kõlada läbi sordiini – salatsiliivi keeles, mille kõnelemine lakkas umbes 150 aastat tagasi. Autor esineb kodutalu Kempi perepoja Karli nime all, millest võib järeldada, et soov jätta oma nimi varju pole tungiv. Suitsukate on ka läbinähtav, sest ühe kogu (edaspidi T nagu teine) luuletused on samade kaante…
