-
Vastuvõtja tasandil tähendab metafoorsus alati meeletajude klastrit või sünergiat, mingit totaalsust, sisemist helinat. Seda totaalsuse ja sünergia kogemust ilmselt peetaksegi silmas, kui kõneldakse kõrgkultuuri „sügavusest”. Ühest küljest tähendab metafoorsus alati teadvuse hüpet üle tajude eraldatuse ja omaenese isiksusliku piiratuse. Teisest küljest on metafoorne kunstikõne alati ka „tõelust” varjav eesriie, dekoratsioon ja mõistukõne. Inimene, kes mingil põhjusel „ei kuule” metafoori helinat, ei taju selle „ruumilisust”, võib sellele…
-
Täna peab paraku nentima sedagi, et Eesti, Läti ja Leedu esindajate tubli selgitustöö ja rahvaid ühendav hiidkett tegid Balti riikidest koguni MRP sünonüümi selles mõttes, nagu oleks pakt puudutanudki vaid kolme riiki. Tegelikult oli salaprotokollis juttu ju kuuest riigist, kusjuures bolševistliku N Liidu / Venemaa ja natsi-Saksamaa juhid pidasid vajalikuks täpsustada, et Balti riike on neli: Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Seega juba salaprotokolli sõnastuse järgi…
-
Üllatusega märkab tänase Sirbi lugeja, et Eesti muusikaelu viimaste nädalate kuumimas küsimuses, Tallinna Kammerorkestri tuleviku asjus, ei leia ühtki käsitlust. Põhjus on lihtne: olukorra eest vastutajad pole uusi otsuseid langetanud, uusi fakte pole välja ilmunud. Laiatarbemeedia, mis muidu kultuurielu kajastamisel kitsimast kitsim, on saanud kondi hambusse ja närib seda liigsegi isuga. Miks peaks Sirp juba avaldatud kurje sõnu veel üle võimendama, miks õli tulle valama?
Pealtnäha kaudselt,…
-
Et eelnõu tekst on üsna lühike, trükib Sirp selle ka kõigile lugemiseks ära. Tõsi, ilma eelnõust viis korda pikema seletuskirjata (on leitav e-õiguse andmebaasist), mis küll osaliselt avab eelnõu enda lugejale üsna ähmaseks jäävat teksti, kuid ei selgita kaugeltki kõiki tagamaid. Seda oleks tasunud teha. Tegu on siiski kaaluka valimislubadusega ning kunstnike hulgas kaua oodatud eelnõuga, mis saab kõrgendatud tähelepanu osaliseks, eriti seetõttu, et õiguslikult õnneks…
-
Raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda oleks korralik pingutus, sestap tasub see liigitada entsüklopeediliste teatmeteoste hulka, mida potentsiaalne lugeja võiks tulevikus sirvima hakata vajaduse korral.
Teose muusikaosa puhul torkab silma, et Sassoon on materjali esitamisel otsustavalt hüljanud harjumuspärase stiiliajaloolise printsiibi. Ta ei sea esiplaanile näiteks tonaalse muusika helikeele keerukamaks muutumist romantikutest heliloojate loomingus võrreldes Viini klassikalise koolkonnaga, vaid eelistab kirjutada instrumentidest, millel muusikat ette kantakse, esitada statistikat ooperietenduste…
-
Raamat räägib sellest, mis isiku-, idee- ja/või sündmusekeskse ajaloolise lähenemise puhul enamasti kulisside varjus. Autori enese sõnul on tema „Euroopa kultuuri ajaloo” teemaks ning sisuks „kultuuriturud ja neid üleval pidav tööjaotus [. . . .] kultuur kui äri ja elukutse, kultuur kui suhtevõrgustik” (lk 17). Seega ei räägita tuhandel leheküljel mitte niivõrd loojatest, kaanonitest ja teostest, vaid kultuuri tootmisest, turustamisest ning tarbimisest. Nii läheb peamiselt viimasele kahele sajandile keskenduv…
-
Ei loe, et meie meelest on Arvo Pärt maailmakuulus helilooja. Vaid baltisakslane August Friedrich Ferdinand von Kotzebue, saksa melodraama unustamatu meister, pälvib tutvustamist (lk 239). Eriti ootamatu on, et meie rahvusliku religiooni suurmanifestatsioonid – üldlaulupeod – ei vääri Euroopas märkamist. Pole parata: meie kultuuritootjad ega kultuurisündmused ei täida kvalifikatsiooninormi.
Pastor Jakob Hurt õhutas, et kuigi Eesti on väike, saagem vaimult (s.t kultuuri poolest) suureks, ning nooreestlased soovisid…
-
Kuna autor ütleb Brooki kuulsat tühja ruumi kujundit kasutades ausalt, et „käeoleva raamatu seisukohalt on oluline, et see, kes vaatab, maksaks sellele, kes jalutab läbi ruumi” (lk 847), on tema rõhuasetused arusaadavad, kuid kohati ometi silmatorkavalt pinnapealsed. Kunstielu seosed ühiskondlike protsessidega on konteksti mõttes hõlmavad, kuid aeg-ajalt läheb autor sellest johtuvate tõlgendustega liiale.
Massikultuurile keskendumise hariv külg on kahtlemata see, et teatriajalugu pole ju olnud üksnes murranguliste…
-
Lugemise teeb nauditavaks ka autori ladus ja vaimukas keelekasutus, mis tõlkijal on enamasti õnnestunult edasi antud. „The Culture of the Europeans” (originaalis 1660 lk) on valminud Donald Sassoonil aastail 1996–2006 uusaja Euroopa kultuuriturgude arengut uuriva projekti raames. Mahuka ja mitmekülgse uurimistöö tulemuseks on monumentaalne teos, mis on pälvinud kiitvaid hinnanguid ajakirjanduses. Peale eesti keele on teos tõlgitud ka hispaania ja itaalia keelde, valmimas on tõlked hiina…
-
Aga kuidas suhtun ma inimestesse, keda ma ei tunne? Kas nende elu on minu jaoks samuti väärtus, või peab selle sisu mulle selgitama majanduslike näitajate kaudu? Ja kuidas on lugu teiste elusolenditega? Kas ma tajun neid tõepoolest elusana, sama elusana, nagu olen enda meelest ise, või on nende elusus mingis teises kategoorias? Võib-olla on see vaid abstraktne konstruktsioon? Kuidas suhtub elusus elusse? Kas need on üks…
