-
Nagu müüdi, nii ka osteti. Raporti meiepoolne koostaja Gunnar Okk turustas meie ajakirjandusele põhiliselt energiateemat, oma vana armastust. Ja seetõttu pole ka ime, et Eesti lehtedest võib küll lugeda kavatsusest teha Eesti-Soome ühine tuumaelektrijaam Eestisse, kuid mitte sellest, kes ja mis keeles seal tööle hakkab. Ega ometi inglise või vene? Või pigem ikka soome või eesti või uues, kontrollitud ahelreaktsiooni käigus sündivas ühiskeeles? Teisisõnu, kuidas võiks…
-
Tekste täiendavad Jaan Klõšeiko kõnekad, 27. aprillil pildistatud fotod vineeritahvlitega kaetud poeakendest. Purustatud akende antud barbaarse lohutamatuse tooni pehmendab siiski paljudel tahvlitel leiduv tekst: „Oleme avatud”. Järgnevas võtan vaatluse alla vaid mõned kirjatööd.
Peeter Torop vaatleb („Eesti sambad”) ajalugu, mälu ja mäletamist ning sedakaudu riigi ning rahvusliku identiteedi kaitsmist. Ta nendib, et Eesti sammaste mõistmiseks ei pea kirjutama sammastest endist, „sest suhtumine sammastesse tuleneb nii Eesti enesekirjelduse…
-
Tõsi küll, see kõik näib veel eeldavat, et keegi on kuskil mõne raamatu siiski avanud. Vähemalt lähtub sellisest eeldusest prantsuse kirjandusteadlane Pierre Bayard, hiljuti ilmus tema väike käsiraamat „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (2007, e. k Loomingu Raamatukogu, 2008, nr 18–20). Juba esimeses peatükis kuulutab Bayard uhkelt: „Ma ei ole kunagi „lugenud” Joyce’i „Ulyssest” ja on tõenäoline, et ma ei loe seda kunagi. Raamatu…
-
Selle aasta Vikerkaare kaksiknumbris 4-5 saame mõningase läbilõike neist Eesti ühiskondlikest mõtlejatest, kes kipuvad oma positsioonilt olema poliitilise establishment’i suhtes järjepidevalt kriitilised. Väga eripalgeliste (ja ka erineva taustaga autorite) analüüside ja arvamusavalduste koondavaks teljeks on läinud aasta 26. ja 27. aprillil aset leidnud tänavarahutused Tallinna kesklinnas ning mõningal määral ka mujal Eestis. Minu eesmärk ei ole retsenseerida kogu numbrit. Püüaksin pildile tuua ühe vormilise ühisjoone, mis…
-
Andrei Hvostov on autor, keda pole kerge käsitleda. Mitte sellepärast, et tegemist oleks kirjanduse kõrgklassi kuuluva rafineeritud teosega, mis keerab lugeja ajud krussi, vaid seepärast, et Hvostov defineerib end ideoloogina. Siin on risk sattuda libedale ja hoopiski kirjandusvälisele pinnale. Ideoloogina määratleb Hvostov end Postimehes 14. juunil ilmunud usutluses.
Hvostovi ideoloogia võib ilmselt ära tabada tema väites, et „Eesti ajaloost saab vabalt kirjutada, ilma et eestlasi mainiksid”.…
-
Kinobuss andis juba eile Tallinna Politseipargis gaasi ja veeres Hiiumale. Täna Kõrgessaare seansiga algav tavapärane suvetuur saab sisse uue hoo. Sedakorda siis juba kaheksas ringreis toob maarahvani ruumilise kino ehk stereoskoopilised filmid, mis on eesti rahvale üsna tundmatud. Kuid neid filme, mille vaatamiseks jagatakse publikule spetsiaalsed prillid, on meil tehtud juba 1977. aastast, mil Elbert Tuganov tegi maailma esimese ruumilise nukufilmi „Suveniir”. Sellele lisaks näidatakse Kõrgessaare-Leisi-Pürksi-Võhma-Tootsi-Lelle…
-
Arvamisvabadus on hindamatu asi, kuid kui neid arvamusi sõnakaupa vaatama hakata, tekib rida küsimusi. Esiteks kaugemast ajast: mis provokatsioon, kes keda provotseeris ja kes sellele allus? Teiseks vägagi põhimõtteline küsimus lepingute igavikulisusest ja kolmandaks mitte vähem põhimõtteline – tabuteemadest ehk arvamisvabaduse valikulisusest. Selle hunniku otsa võib veel lisada hirmust ja hirmuta ennustused Venemaa tuleviku kohta.
Mäluvärskenduseks
Valitsus (toona Andrus Ansipi juhitud Reformi- ja Keskerakonna ning Rahvaliidu koalitsioon) esitas…
-
Regilaul oli poeetiliselt väga kõrgel tasemel
Kas ei ole samasugune lugu ka mõne teise Euroopa äärealade kultuuriga? Kas ei ole ka soome või eesti praegune kultuur samamoodi pseudoläänelik? Mõlema puhul võime jälgida, kuidas põline ja omapärane hääbusid, sageli lausa põlglikult kõrvale heideti, ja võeti omaks laenatud arusaamad ja vormid, mis tänini meile päris hästi ei sobi. Minu meelest illustreerib seda eesti luule ajalugu, siirdumine vanast regivärsist saksapärase…
-
Ja siis astuvad seda tolmavat teed mööda vanaema ja lapselaps. Suvitajad. Kohalikest hõõrumistest puutumata, suhtelises teadmatuses selle kohta, kes on keda halva pilguga vaadanud või kurja sõnaga riivanud, mida tegemata jätnud või kus pahateo korda saatnud. Ning korraga avanevad pahurate majade uksed ning segaduses jalutajad külvatakse üle kommide, lillede, moosipurkide ja lahkete sõnadega.
Kinkimise ja vastastikuse helduse mõistmine on inimesi uurivates teadustes olulisel kohal: inimolendid vajavad…
-
Ma ei pidanudki kaua otsima. Mäletasin, et see oli endiselt jõupaberist A4-ümbrikus, ülikooliaegsete semiootikakonspektide vahel ning isegi kolimissegaduses olin kandnud hoolt, et ümbrik liiga sügavale muu paberi ja kaustanduse alla ei mattuks. Iga hetk võis toda kaheks murtud ajalehekülge sealt vaja minna. Lõppude lõpuks olin tänu sellele esseele mõistnud, mis mõte mu filoloogiaõpinguil on. Essee oli ilmunud Postimehes 8. juulil 1996. aastal ning kandis pealkirja „Keelevaikus”.…
